Haiglate liidu neli ettepanekut erakorralise meditsiini probleemide leevendamiseks
Haiglate liit teatas, et jagab muret seoses EMO-de töökoormuse kasvu ning kiirabibrigaadide ooteaegade pikenemisega. Liit esitas neli ettepanekut olukorra leevendamiseks.
Eesti Haiglate Liidu liikmete sõnul on EMO-sse pöördumiste arv viimase 15 aasta jooksul kasvanud oluliselt. Kasv ei ole mõõdetav ainult abivajajate arvuna, vaid oluliselt on muutunud ka teenuse sisu. Näitena võib tuua COVID-pandeemia ja vajaduse ülikiirelt korraldada haiglate töö ringi täiesti uutel alustel.
"Haiglate praegused ressursid (eelkõige tööjõud) ja töökorraldust piirav ruumiprogramm pole kindlasti kooskõlas suurenenud nõudluse rahuldamisega," kirjutas haiglate liidu juht Urmas Sule pöördumises sotsiaalministeeriumile ja haigekassale. "Viimaste aastate kriisid, sh hinnatõusud, pidev personali puudus ning uuem ja kallim tehnoloogia EMO-des, on viinud olukorrani, kus praegune rahastamissüsteem ei kata sugugi haiglate EMO-de toimimiskulusid. Seetõttu on keerukas ka osakondade mehitamine vajadustele vastavas mahus teenuse osutamiseks."
Sule sõnul ei pärine probleemistiku alged ainult haiglate EMO-de töökorraldusest või planeerimisest, vaid ka tervisesüsteemi üldistest korralduslikest puudujääkidest.
"Seetõttu ei ole inimestel võimalik õigeaegselt vajalikku mitteerakorralist abi saada. Oleme seisukohal, et lahendusi otsides tuleb tervisesüsteemi toimimist vaadelda terviklikult," lisas Sule
Haiglate liit esitas tekkinud olukorra leevendamiseks neli ettepanekut.
Esimene ettepanek on haigekassale vaadata üle EMO hinnakujundus, kuna praegu EMO-des tehtavad kulutused on oluliselt suuremad, kui rahastamismudelist tulenevalt hüvitatakse. Kiiremas tempos on vajalik üle vaadata ka haiglate valmisolekutasud.
Teine ettepanek on leida lisavahendeid ka statsionaarse ravimahu suurendamiseks, sh COVID-aegse ravidefitsiidi vähendamiseks. Õigeaegse ja adekvaatse plaanilise raviga vähendame EMO-sse pöördumisi ja parandame inimeste võimalust saada vajalikku abi õiges etapis. Suur osa EMO-sse pöördunud patsientidest ei vaja tegelikult erakorralist abi, vaid peaksid abi saama üldarstiabi või statsionaarse eriarstiabi raames.
Kolmas ettepanek on üle vaadata ka kõikide Eesti haiglate EMO-de ja erakorralise töö korraldamisega seotud ruumiprogrammid ning leida võimalikult kiiresti haiglatele lisavõimekuste tõstmiseks rahalisi vahendeid. Kriisideks valmisoleku tõstmise vajadus on selgelt ilmnenud juba COVID-kriisi käigus, kuid valmisolekuvõimekuse tõstmise vajadus on otseselt tingitud ka tänastest globaalsetest kriisidest, sh sõjaolukorrast Euroopas ning kliima soojenemisest tulenevatest muudatustest.
Neljas ettepanek on töötada koostöös kõigi vajalike osapooltega (Eesti Haiglate Liit, Eesti Perearstide Selts, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts, Eesti Kiirabi Liit jt) välja patsiendisõbraliku erakorraliste haigete raviteekonna põhimõtted ja hiljem arvestada nendega nii kõigis riiklikes strateegiates kui ka EHK rahastamisotsustes.