Esimesed kaks SARS-CoV-2 vastast vaktsiini on jõudnud Euroopas müügiloa hindamiseni

Mõlemat vaktsiinikandidaati hinnatakse nn rolling review protseduuris, mis kiirendab ravimi müügiloa taotluse esitamist ja hindamist, kirjutab ravimiamet.

SARS-CoV-2 vaktsiine on arendatud alates 2020. aasta algusest ning praeguseks on mitmed firmad suutnud oma vaktsiinikandidaati testida nii loom- kui ka inimkatsetes. See, kas mõni vaktsiinikandidaatidest on piisavalt tõhus ja ohutu, et saada Euroopa Liidus müügiluba, selgub vaktsiini kohta käivate kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe andmete hindamise käigus Euroopa Ravimiametis Inimravimite Komitees (Committee of Human Medicinal Products – CHMP). Tavaliselt esitab ravimi arendaja Euroopa Ravimiametile müügiloataotluse siis, kui kõik ravimiga tehtavad uuringud on lõppenud ja andmed, mis kirjeldavad vaktsiini kvaliteeti, ohutust ja tõhusust, on olemas. See tähendab, et kõik ravimikandidaadi kohta käivad andmed esitatakse korraga, ühe suure andmete paketina.

Ravimiameti bioloogiliste preparaatide osakonna spetsialisti Pille Sääliku sõnul on olukorras, kus ravimit (ka vaktsiin on ravim) on vaja väga kiiresti, Euroopa Ravimiametil võimalus tavapärases hindamisprotseduuris erisusi teha.

"Rolling review tähendab, et ravimi arendaja saab ravimi hindamiseks vajalikke andmeid esitada CHMP-le juba siis, kui kliinilised uuringud veel käivad ja andmeid ravimi ohutuse ja tõhususe kohta on veel lisandumas. Need andmed esitatakse komiteele jooksvalt. Kui CHMP näeb, et andmeid on müügiloataotluse esitamiseks juba piisavas mahus, antakse sellest arendajale teada," ütleb Säälik.

Seega annab rolling review võimaluse ravimil kiiremini turule jõuda, kuna arendus ja hindamise protseduur toimuvad paralleelselt. Oluline on rõhutada, et hindamiskriteeriumides järeleandmisi ei tehta ja ravimit hinnatakse samade kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe kriteeriumide järgi nagu tavapärase müügiloataotluse puhul.

Uudiseid kliinilise uuringu faasis olevatest vaktsiinikandidaatidest

Eile teatas Johnson & Johnson, et on peatanud kolmanda faasi kliinilise uuringu enda arendatava adenoviirusel põhineva vaktsiinikandidaadiga Ad26.COV2.S. Selle ajendiks oli ühe uuringus osaleja seletamatu haigestumine. Nagu ravimiamet tõi välja oma varasemas uudises, on selline tegutsemisviis kliinilise uuringu puhul standardne osa ravimi ohutuse tagamiseks.

29. septembril avaldas New England Journal of Medicine artikli Moderna vaktsiiniga mRNA-1273 saadud tulemustest üle 55-aastastel inimestel. 40 katsealust sai 28-päevase vahega kaks vaktsiinidoosi: kas 25 või 100 µg. Registreeritud kõrvaltoimed olid valdavalt leebed või mõõdukad: väsimus, palavik, lihasvalu, külmavärinad, peavalu ja süstekoha valu. Kõrvaltoimed olid annusest sõltuvad ning esinesid sagedamini pärast teist vaktsiinidoosi. Samas leiti just pärast teist vaktsiinidoosi viirust neutraliseerivaid antikehi kõigi katsealuste verest ja need olid võrreldavad noorematel täiskasvanutel (18–55 aastased) saadud immuunvastusega. Autorid toovad välja, et vaatamata julgustavatele tulemustele ei tõenda need veel, et vaktsiin ilmtingimata viiruse vastu kaitse tagab.

30. septembril avaldas ajakiri Nature tulemused mRNA vaktsiini BNT1621b1 kohta, mida arendavad koos Saksa firma BioNTech ja ravimitootja Pfizer. Vaktsiinis olevaks antigeeniks on osa SARS-CoV-2 ogavalgust, mida on antigeensete omaduste suurendamiseks modifitseeritud. Esimese ja teise faasi kliinilise uuringu tulemused on saadud 60-l 18–55 aasta vanuses tervel täiskasvanul. Katsealused said 22-päevase vahega kaks vaktsiinidoosi, kas 1, 10, 30 või 50 µg ning iga erinevat doosi sai 12 inimest. Lisaks sai 12 inimest ühekordse 60 µg vaktsiiniannuse. Kõrvaltoimete esinemine oli annusest sõltuv ja enim esines palavikku, külmavärinaid, peavalu, lihasvalu, süstekoha valu ja tundlikkust. Enamik kõrvaltoimetest olid leebed või mõõdukad, mõnel juhul tõsisemad, kuid kõik taandusid kas iseeneslikult või leevenesid paratsetamooli abil. Samuti nähti katsealustel annusest sõltuvat C-reaktiivse valgu taseme tõusus (näitab põletiku olemasolu organismis) ja ajutist vere valgeliblede hulga langust. Mõlemaid sümptomeid peetakse RNA-vaktsiinidele iseloomulikeks. Katsealustel tekkis vaktsiini toimel immuunvastus, mida tõendas nii katsealuste seerumis olevate antikehade võime neutraliseerida SARS-CoV-2 viiruse mudelit (uuringus kasutati pseudoviirust) kui ka T-rakkude aktiveerumine ja paljunemine. Immuunvastus oli samuti annuse suurusest sõltuv ning tugevam neil, kes said kaks vaktsiinidoosi. Tulemus tõendab teise vaktsiinidoosi vajalikkust. Samas oli katsealuste seerumis viirusvastaste antikehade hulk mõnevõrra väiksem kui COVID-19 läbipõdenute veres, mis on seletatav vaktsiinis kasutatavast antigeenist tulenevate eripäradega.

Viimase paari nädala jooksul toimunud muutused kliinilistes uuringutes olevate SARS-CoV-2 vaktsiinikandidaatidega on kollasega esile tõstetud tabelis, mille leiab siit.