EMO arst: valvekeskused võiksid vähendada EMO töökoormust märkimisväärselt (1)

Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst Tanel Lepik andis Tallinna Perearstide Seltsi kevadkonverentsil, mis sel korral toimus koostöös Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsiga, ülevaate Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna tööst.

Lepiku andmetel pöördub Regionaalhaigla EMO-sse aastas ligi 78 000 patsienti. Kui koroonaajal oli see number veidi väiksem, siis nüüd ta jälle kasvab ning varsti võib tulla uus rekord. Neist umbes 25 000 pöördub kiirabiga ja kaks kolmandikku tuleb ise kohale.

Lepik selgitas, et haigla EMO on laias laastus jaotatud kaheks tsooniks, kus ühes on rasked haiged, kes on eluohtlikus või võimalikus eluohtlikus seisundis. Sinna läheb ligi kolmandik haigetest. Seevastu kaks kolmandikku haigetest, kes on enamasti rohelise triaažikategooriaga, lähevad ambulatoorsesse tsooni. Seal on neli kabinetti – traumapunkt, üldarsti, kirurgia (mille tööst suurema osa moodustavat mädapaisete avamised ja sisse kasvanud varbaküüned) ja kõrva-nina-kurguhaiguste kabinet.

Numbriliselt tähendab see seda, et umbes 51 000 patsienti aastas ehk keskmiselt 139 patsienti päevas on ambulatoorses tsoonis.

Lepik nentis, et teemasid, millega erakorraline meditsiin nii meedias kui ka kolleegidele silma paistab, on kaks. Esiteks kiirabide järjekorrad EMO lüüsis ja teiseks, kas vältimatut abi mitte vajavad patsiendid ikka peaksid EMO-sse tulema ja miks nad pole perearsti juures.

EMO järjekorrad

„See, kuidas järjekorrad EMO ukse taha satuvad, ei ole ennustatav,“ ütles Lepik, tuues näiteks välja suhteliselt suvalised kuupäevad, mil Regionaalhaigla EMO-s oli väga suur koormus. Ta nentis, et Tallinna ja Harjumaa elanikkond kasvab kiiresti, patsientide keskmine vanus samuti (kusjuures vanematel patsientidel on rohkem kaasuvaid haigusi), samas on ravivoodikohtade arv Tallinna haiglates vähenenud. Välja arvatud EMO-s, kus see on tõusnud.

„2016. aastal, kui alustasin residentuuri, oli meil 23 voodikohta, tänaseks on 35 voodikohta,“ sõnas Lepik. „Mis juhtub siis, kui inimesi on rohkem, kui just vanu inimesi, kes on haiged, on rohkem ja kui kiirabid toovad rohkem patsiente EMO-sse, aga ravivoodikohti, kuhu neid panna, on vähe? Siis nad on patsiendina kauem EMO-s. Jälgimispalatis olnud keskmine aeg oli 2020. aastal seitse tundi ja veidi peale, 2022. aastal üheksa tundi ja veidi peale.“

Ta jätkas, et kui patsiendid on EMO-s kauem, hoiavad voodikohta kinni, siis loomulikult hakkab tass ühel hetkel üle ääre ajama.

„Kui räägime kiirabi järjekordadest EMO ukse taga, siis ühte head lahendust ei ole. On palju väikeseid lahendusi. Eelmisel aastal The New England Journal of Medicine’is avaldatud artikkel natuke lahkab erinevate haiglate näitel, mis on efektiivsed lahendused ja mis ebaefektiivsed,“ rääkis Lepik. „Näiteks on efektiivne lahendus patsiendi hospitaliseerimine statsionaarse osakonna koridori. Näiteks kardioloogiline haige, selle asemel, et ta oleks kiirabiautos, hospitaliseeritakse kardioloogia osakonna koridori. Osakonna arstid pole tõenäoliselt sellise asjaga vähemalt mitte täna nõus. Aga see ei ole ainus lahendus. Ressursi kasutamine, see, kui kiiresti patsiendid, kes on kirjutatud osakonnast koju, osakonnast füüsiliselt lahkuvad, kui kiiresti see voodikoht puhastatakse, kuidas sinna uus patsient peale tuleb – kõik sellised logistilised lahendused on olulised.“

Lepik ütles, et voodikohtade lisamine erakorralise meditsiini osakonda ei vähenda kiirabide järjekordi erakorralise meditsiini osakonna lüüsis.

„Seda on pakutud, et paneme voodikohti EMO-sse juurde ja kiirabi saab kiiremini maha laadida. Aga see lihtalt maskeerib seda probleemi, mis on süsteemis,“ lausus Lepik. „Patsient on seetõttu veel kauem EMO pinnal ja ühel hetkel need voodikohad saavad täis, võibolla juba kolmandal päeval, ja siis hakkavad kiirabid samamoodi jälle seisma.“

Valvekeskused

„Enamik patsiente, kes satuvad ambulatoorsesse tsooni, on rohelise triaažikategooriaga. Nad ei vaja vältimatut abi, aga nad on siiski tihtipeale erakorralised haiged,“ jätkas Lepik. „Näiteks hantel kukkus varba peale või kujutage ette seisundit, et reede õhtul lähete suvilas magama ja teie kõrva ronib sitikas, kes kuulmekilet kraabib – inimese jaoks on see väga erakorraline probleem. Need patsiendid vajavad abi.“

Ambulatoorsest tsoonist kirjutatakse 96 protsenti edasi ambulatoorsele ravile. See võib Lepiku sõnul tähendada koju, perearstile või eriarsti vastuvõtule suunamist. Ambulatoorsest tsoonist hospitaliseeritakse umbes neli protsenti.

„Kui me tahame EMO-s lahti saada kõigist neist rohelistest haigetest, siis milline ressurss peaks olema valvekliinikus, et neid seal käsitleda?“ küsis ta, tuues välja, mida roheliste patsientidega EMO erinevates kabinettides tehakse. Näiteks saavad EMO kirurgiakabinetti suunatud patsientidest ligi pooled ainult arsti vastuvõtu ja võibolla mõne väiksema protseduuri, mille jaoks on vaja nõela ja skalpelli. Umbes veerand patsientidest vajab mingisugust piltdiagnostikat, milleks on siis kompuuter, ultraheli või midagi muud. Umbes veerand patsientidest vajab laborianalüüsi. Üldarsti kabinetis on erinevad infektsioonid, peavalud, valud rinnus. Seal saab arsti vastuvõtu umbes kolmandik. Enamasti on tegu alaseljavaluga – saavad arsti vastuvõtu, retsepti ja lähevad koju. Umbes kolmandik patsientidest saavad mingisuguse uuringu, laborianalüüse saavad veidi üle veerandi. Traumapunktis on põhiline tööriist röntgenaparaat, kaks kolmandikku patsientidest saavad röntgenpildi. Veerand patsientidest saavad lihtsalt arsti vastuvõtu. Need on väikesed haavad, kuhu tuleb paar pistet teha. Kõrva-nina-kurguhaiguste kabinetis moodustab üle 50 protsendi tööst vaigukork kõrvas, mistõttu on kuulmine langenud, või kuulmekäigu infektsioonid. Kõrva-nina-kurguhaiguste spetsialisti ehk uuringut, mida selle eriala arst määrab, vajab umbes 41 protsenti.

„Laias laastus kolmandik saab arsti vastuvõtu, võibolla mõne väiksema protseduuri. Kui meil oleks valvekliinikus olemas röntgenaparaat ja lihtsam labor, siis põhimõtteliselt saaks teenindatud umbes 80% meie patsientidest,“ ütles Lepik. „Milline mõju oleks sel PERHile, meie EMO-le? Meil käiks kaks korda vähem patsiente ehk umbes 38 000 patsienti läheksid meilt valvekliinikusse. Need on muidugi umbkaudsed numbrid ja pretendeeri täpsusele.“

Lepiku sõnul on vahel küsitud, et miks EMO-sse üldse võetakse rohelisi patsiente – kui triaaž on roheline, siis saatku nad minema!

„Uuringud on näidanud, et sellised lahendused lõppevad varem või hiljem ühe-kahe suurem pauguga, kui patsient ei pääse arstile,“ selgitas ta. „Näiteks USA süsteemis peab alati, kui sa patsiendi ära suunad, olema konkreetne aeg ja kindel koht, kuhu sa ta suunad. Nii kaua, kuni ei ole kohta, vastuvõtvat valvekliinikut, kuhu EMO triaažist haiget saata, ei hakka keegi haigeid EMO triaažist ära saatma, sest sul peab olema aja- ja kohaspetsiifiline saatmine. Kas see on võimalik? Mina noore arstina kunagi proovisin, üritasin valvetöö ajal kätte saada perearste, helistada nende numbritel. Üheksal juhul kümnest jäingi sinna toru otsa ja ma ei saanud kedagi kätte.“

Valvekeskuste tulek on Lepiku arvates vältimatu. Küsimus on lihtsalt selles, kui kaua see aega võtab.

Artikkel on kirjutatud Tanel Lepiku ettekande põhjal.