Eesti Arstide Päevad 2015: maovaevustega patsiendi uurimise kaasaegsed võimalused väheinvasiivsel meetodil

„Kõigepealt tuleb välja selgitada, kas mao limaskest on terve või kahjustunud. Arstil tuleb seejärel vastata küsimustele, et kui see on kahjustunud, siis mis moodi see on kahjustunud – kas on tegemist Helicobacter Pylori infektsiooniga, kas tegemist on atroofilise gastriidiga ja kui suur on vähi- või haavandirisk,“ selgitas professor.

Rääkides hetkeolukorrast, siis mainis professor, et kahjustunud mao limaskestaga, st Helicobacter pyloriga inimesi on Soomes 23%, raske atroofilise gastriidiga haigeid ja alahappesusega inimesi 3,5%. Samas on märgata prootonpumba inhibiitorite ülekasutamist ja määramist neile, kellel ei ole tegemist ülehappesusega ja pani kõigile südamele, et neid ravimeid tuleb määrata õigetele patsientidele.

„Soomes on hakatud kasutama diagnoosimiseks mitteinvasiivset meetodit, milleks on biomarkerite määramiseks vereanalüüsist tehtav nn gastropaneeluuring. Kui biomarkerid on veres normis, siis võib öelda, et mao limaskest on terve. Gastropaneelist määratav pepsinogeen I sisaldus veres väljendab mao korpuse piirkonna limaskesta seisundit. Atroofiliste kahjustuste korral on pepsinogeen I väärtused veres langenud. Pepsinogeen I/pepsinogeen II suhe väljendab mao korpuse piirkonnas atroofia esinemist või puudumist, gastriin-17 kontsentratsioon veres peegeldab eeskätt mao antrumi limaskesta seisundit, kuna gastriin vabaneb verre mao antrumi ja kaksteistsõrmiksoole limaskesta G-rakkudest. Gastriin-17 kontsentratsioon veres langeb mao happesuse tõusuga või kui gastriini tootvad G-rakud antrumi limaskesta atroofia tõttu kaovad. Gastriin-17 kontsentratsioon veres tõuseb mao korpuse piirkonna limaskesta kahjustuste korral, kui häiritud on HCl produktsioon. Gastriin-17 normväärtused on 1-7 pmol/L, kui see on antud normist kõrgem või madalam, siis on mao limaskestas probleem.Samuti määratakse verest Helicobacter pylori vastased antikehad, mis on gastriidi ehk põletiku biomarker.

Kui tegemist on H. Pylori gastriidiga, siis see võib põhjustada haavandi teket või põhjustada kroonilist atroofilist gastriiti ja soolemetaplaasiat, mao happesuse vähenemist, düsplaasiat ja lõpuks võib sellest areneda maovähk. „Gastopaneelis mõõdetavate parameetrite alusel saame määrata, kas patsiendil on vähi- või haavandirisk. Nii endoskoopilise, histoloogilise kui gastropaneeluuringuga saab jaotada patsiendid 3 kategooriasse: terve maolimaskestaga haiged; sellisel juhul on kõik gastropaneeluuringuga määratavad biomarkerid normväärtuste juures, esineb minimaalne maovähi või haavandirisk ja gastroskoopiat ei ole vaja teostada v.a juhul kui G-17 on alla 2pmol/L. Teine kliiniline kategooria on mitteatroofiline H.pylori gastriit, kus on kõrge haavandi tekkerisk, madal vähirisk, vajalik on H.pylori ravi ja gastroskoopia tegemine ei ole kohustuslik. Kolmanda kliinilise kategooria, atroofilise korpuse piirkonna gastriidi (Hp+ või Hp-) puhul on pepsinogeen I ja/või pepsinogeen I/II suhe madal ja G-17 on madal. Sellisel juhul on tegemist kõrge maovähi riskiga, kuid haavandirisk puudub, samuti on magu happevaba ning gastroskoopia tegemine on kohustuslik,“ selgitab professor Sipponen erinevaid kliinilise situatsioone.

Kokkuvõttes rääkis professor, et gastropaneeli uuringu eeliseks on kergesti kasutatav ja mitteinvasiivne uurimismeetod, saab kulusid kokku hoida ja mis võimaldab skriinida riskipatsiente ja selekteerida neid gastroskoopiaks. Samuti mainis ta veelkord, et me kasutame liiga palju prootonpumba inhibiitoreid ja kindlasti peab olema nende kasutamiseks täpne diagnoos.

Samas sessioonis esinenud professor Kari Syrjänen tegi põhjaliku ülevaate gastropaneeli kasutamisest, rääkides, et see võib olla düspeptiliste sümptomitega patsiendil ja maovähi skriinimise esmane test. „Kasutusnäidustusteks on düspeptilised kaebused ja suurenenud maovähi riskiga patsientide sõelumine. Testi kasutamisel lisaks meditsiinilisele kasule on ka väga suur rahaline kokkuhoid,“ tõi professor välja selle kasutamise eeliseid.