DISKUSSIOON | Terve mehega ei tegele keegi, aga kas peaks?

Neljapäeval toimus Tallinna Perearstide Seltsi ja Eesti Uroloogide Seltsi koostöökonverents “Räägime meestest”. Näitleja Märt Avandi rääkis läbi isiklike kogemuste, miks on meestel raske arsti juurde minna. Tartu Ülikooli meestekliiniku juhataja Margus Punab ütles konverentsi diskussiooni osas, et olukord läheb siiski paremaks.

„Olen analüüsinud kahte indikaatorhaigust – Morbus Peyronie’d ehk peenise kõverdumist ja Balanitis Xerotica Obliterans'i, kroonilisi haiguseid, mis iseenesest ei taandu praktiliselt mitte kunagi,“ rääkis Punab. 2000. aastate keskpaiku jõuti tema juurde keskmiselt poolteist aastat peale esimeste märgatavate nähtude teket. „Analüüsisin uuesti eelmisel kevadel, nüüd on see aeg keskmiselt 2,5-3 kuud. Mis on tulemus? Peyronie’i tõve operatsioonile, mida 90ntatel palju tegime, ei ole ma viimase kolme aasta jooksul saatnud ühtegi patsienti, sest me saame nad õigel ajal kätte ja enne ravida, kui kujuneb selline haigusvorm, mis vajab operatsiooni.“

Punab ütles, et meeste teadlikkus ja barjäär arsti juurde soospetsiifiliste muredega jõudmisel on läinud kordades madalamaks. „See on väga-väga suur areng ja see areng läheb edasi,“ lausus ta.

„Siin on väga suur roll ka dr Google’l,“ lisas perearstide seltsi juht Le Vallikivi. „Kui 15-20 aastat tagasi tuli päris tihti mõelda, kus patsient küll varem oli, siis praegu juhtub aastas kord või kaks, kui mul vajub arstina ehmatusest suu lahti.“

Küsimusele, kas meestel on vahet, kas pöörduda mees- või naissoost perearsti poole, vastas Rosenthali Perearstikeskuse perearst Tanel Laurberg, et mees tuleb eelkõige arsti juurde ja oluline on individuaalne klapp.

„Perearst peab olema lihtsalt ise rahulik, usaldusväärne ja kui on ebakindlus, siis seda mitte välja näitama, sest see on ka patsiendile nakkav,“ lausus Laurberg.

Punab kommenteeris, et meestekliinikus on alati ka naisarst, sest on terve rida mehi, kes ei saa oma muret mehele rääkida.

Kas e-konsultatsioone saab olla liiga palju?

Uroloogias on e-konsultatsioon olnud juba 10 aastat. Küsimusele, kas on märgata, et probleemid jõuavad õigemaajaliselt uroloogini, vastas Põhja Eesti Regionaalhaigla üld- ja onkouroloogia keskuse uroloog-ülemarst-juhataja Ülo Zirel.

„Jah, kindlasti. Suur rõõm on hommikul arvutit lahti tehes näha 5-6 e-konsultatsiooni,“ vastas Zirel. „Meie jaoks on probleem, kui haige jõuab hilja, ei jõua üldse või tuleb läbi EMO.“ Zireli sõnul on uroloogidel kindlasti mugavam võtta haige lugu arvutist lahti ja siis otsustada, kui kiiresti midagi on vaja teha. See vabastab perearsti uroloogi otsimisest.

Ida-Tallinna Keskhaigla uroloogiakeskuse juhataja Martin Kivi leiab, et tulevikus peaks e-konsultatsiooni otsingud või saatmise kriteeriumid üle vaatama, sest konsultatsioonid on muutunud väga mahukaks. Saatekirjad on sageli üks suur ühtlane tekst, millest pead olulise välja otsima. See on eriti keeruline, kui lehti on näiteks kümme ja aega viis minutit.

„Üks tulevikuprobleem on see, et meil on väga vähe androlooge ja kui hakatakse tegema üha rohkem e-konsultatsioone, ütleme paar tuhat, siis kes jõuab need ära teha?“ lausus Kivi. Teine küsimus on e-konsultatsioonide kvaliteet. „Suhtlesin perearstidega ja nad avaldasid soovi, et e-konsultatsioonil võiks olla kolm nuppu nii uroloogil kui perearstil, kus saab märkida, kas ollakse konsultatsiooniga rahul. See on teenus, mille eest haigekassa maksab. Kui teenus pole hästi pakutud, siis kas maksmine peaks olema samaväärne? Ei! Selle alusel saaks teha raviasutuste või arstide hindamist.“

Le Vallikivi ütles, et tema e-konsultatsioonide arvu kasvu ei karda, kuna praegu on neid vaid ca 2,7 protsenti ja see proportsioon peakski muutuma.

„Kui vaatame e-konsultatsioone, siis sealt kaudu peaks tulema ainult mõtestatud saatekirju, kus perearst on protsessi oma peas korralikult läbi mõelnud,“ rääkis Vallikivi, lisades, et perearstid saavad läbi e-konsultatsiooni ka uusi teadmisi ning võibolla seetõttu ei pea järgmist patsienti enam edasi saatmagi.

Punab kommenteeris, et androloogid oleksid väga õnnelikud, kui e-konsultatsioone oleks 2000 (eelmisel aastal oli ligi 140 – toim).

„Praegu on nii, et inimene saab saatekirja, tuleb kliinikusse, paneb aja, sekretär tegeleb temaga, ta läheb õe visiidile, läheb arsti visiidile, keegi tegeleb tema registreerimisega, pärast tegeleb keegi tema uuringute määramisega… Teine asi, mida me praegu üldse ei kalkuleeri, on aeg transpordile. Kui saadate patsiendi esimesele visiidile, siis näiteks Paldiskist Tallinnas käimiseks kulutab ta kolm tundi,“ rääkis Punab. „Kui võtaksime rahvamajanduse tasandil selle kulu, mida e-konsultatsiooniga kokku hoiame, siis selle eest võiks maksta kolm korda rohkem ja riik on ikkagi suurel määral võitnud. Meditsiiniökonoomika võit on kolossaalne. Mina ütleks, et saatke palun kõik!“

Küsimusele, kas perearstid valivad e-konsultatsiooni puhul õigesti, mis läheb uroloogile ja mis androloogile, vastas Ülo Zirel, et see on perearstidel segamini. „Näeme sageli probleeme, mis on androloogilised,“ ütles ta.

Kas terved mehed tehakse patsientideks?

Zirel tõstatas küsimuse, kas patsiendid ise on e-konsultatsiooni võimalusega rahul. Vallikivi vastas, et patsiendid on väga rahul, sest nende jaoks on meditsiinis kõige halvemini talutav teadmatus. E-konsultatsiooni puhul inimene teab, et ta ei lähe süsteemis kaotsi.

Margus Punab rääkis veel „Pikema sõpruse päeva“ terviseprogrammist. Ta kirjeldas üldist situatsiooni Eestis: mehed kasutavad tervishoiuteenust 50. eluaastani kolmandiku kuni poole vähem kui naised ja 55-60. eluaastal jõutakse raskete haigustega arsti juurde.

„“Pikema sõpruse päevast“ leiame perekondliku kolesteroleemia juhu, ema on insuldiga teise ilma läinud, isal on vahetatud pärgartereid. Kolesterool on 7,8-8,2. Saatsin saatekirjaga perearstile, aga tema leiab, et pole vaja ravida. Küsimus on mõtteviisis, et kui täna pole probleemi, siis ei ravi!“ kirjeldas Punab. „Mis on selle projekti mõte? Umbes 20 protsendil on androloogilisi muresid, aga seal on küllaltki palju tõsiseid lahendamata riske. Kui me neid täna ei lahenda, siis need realiseeruvad 55-60 aastastel raskete terviseriketega. Teine asi, 75-80 protsendil on olulised kõrvalekalded biokeemilistes testides. Jah, me võime öelda, et teame, mis on põhjused – eluviis, ülekaal. Aga mitte ainult. Perekondlikud juhud on lahendamata. Me pole harjunud tegelema terve mehega! Aga neil meestel on mured, mida me näeme: erektsioonihäired, kusemishäired. Leidsime mitu 2. tüüpi diabeedi juhtu, mitukümmend metaboolset sündroomi ja kolesterool šokeerib.“

Vallikivi vastas, et nii ongi tehtud terve pinu terveid mehi patsientideks – kas me ravime nende biokeemiat või nende tervist? „Selle kümnendi lävel, kui personaalmeditsiin hakkab uksest ja aknast sisse murdma, kas me leiame siis veel terve nimekirja asju, millega terved inimesed patsientideks muuta?“ küsis Vallikivi. „Ma tahaks, et lepime omavahel süsteemselt kokku keda, mis ja mismoodi.“

Punab vastas, et tegu on pilootprojektiga, millele järgneb akadeemiline analüüs ja ilmselt 3-4 teadusartiklit. „Probleem on olemas. Probleem on selles, et need mehed ei tarvita tervishoiuteenust ja nende probleemid on lahendamata, aga kas see, mida praegu teeme, on efektiivne, ei julge ma praegu öelda,“ rääkis Punab.