Diabeedispetsialistid: 1. tüüpi diabeeti põdevatele lastele tuleb määrata haiguse diagnoosimisel puue

"Soovime väljendada sügavat muret situatsiooni üle, kus Eestis jäeti alla 16-aastasele lapsele puue määramata," kirjutab MTÜ oma avalduses sotsiaalministeeriumile. 1. tüüpi diabeet on autoimmuunse taustaga krooniline haigus, mille korral organism ründab kõhunäärmes asuvaid insuliini tootvaid beeta-rakke. Enne insuliini kasutuselevõttu 1922. aastal oli 1. tüüpi diabeeti põdeva inimese eluiga pärast diagnoosi keskmiselt üks aasta. Tänapäeval on võimalik 1. tüüpi diabeeti edukalt ravida eeldusel, et patsiendile on kättesaadav nii insuliin kui ka veresuhkru jälgimiseks vajalikud seadmed ja tarvikud ning nii diabeeti põdev patsient kui ka tema sotsiaalne võrgustik (vanemad, sõbrad, õpetajad jt) omavad piisavalt teadmisi ja oskusi nii igapäevaelu kui ka eriolukordadega hakkama saamiseks.

MTÜ Diabeedispetsialistid lisab, et 1. tüüpi diabeedi ravi eesmärgiks on võimalikult täpne insuliini manustamine, et hoida veresuhkru sisaldus normi piires ilma suurte kõikumisteta. Ohtlik on nii madal kui ka kõrge veresuhkur. Madal veresuhkur võib ilma kiire reageerimiseta lõppeta surmaga, kõrge veresuhkur viib diabeedi tüsistuste ja lõpuks töövõime kaotuseni. Insuliini täpne manustamine on aga keeruline. Arvesse tuleb võtta sealhulgas nii hetke veresuhkru väärtust, söögis sisalduvate süsivesikute, rasvade ja valkude hulka, planeeritavat füüsilist aktiivsust. Lisaks mõjutavad veresuhkru väärtust haigestumine, ärevus ja stress, hormonaalsed muutused menstruatsiooni ajal jne. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et kõrget veresuhkru taset inimene üldjuhul ei tunneta, aitab ainult veresuhkru mõõtmine. Normist madalamat veresuhkrut (hüpoglükeemia) esialgu üldjuhul tunnetatakse, mida rohkem aga inimesel hüpoglükeemiat esineb, seda madalamatel veresuhkru väärtustel inimene ohuolukorda tundma hakkab. Selline olukord võib lõpuks viia aga eluohtliku hüpoglükeemia episoodini. Pidevad hüpoglükeemia episoodid viivad kognitiivse võimekuse (mõtlemin, mälu, tähelepanu jt) languseni jällegi mõjutades 1. tüüpi diabeeti põdeva lapse hakkamasaamist nii hariduse omandamisel kui ka tulevasel tööturul.

Eelkooliealiste laste hulgas on probleemiks ka see, et laps ei oska ennast veel piisavalt väljendada ja ohtlikust olukorrast märku anda. Öise hüpoglükeemia puhul, sõltumata vanusest, vajab laps veresuhkru kontrolli alla saamisel kõrvalise isiku abi.

Nagu ka Euroopa komisjoni 2019. aasta raportist selgub, moodustab Eestis omaosalus tervishoiukuludest 23,6%, mis on suurem kui Euroopa Liidu keskmine 15,8%. Puudega kaasnev rahaline toetus aitab peredel katta kulusid, mis on seotud arsti vastuvõttudel käimise ja tarvikute soetamisega. Puue tagab ligipääsu vajalikele teenustele, mis võimaldavad 1. tüüpi diabeeti põdeva lapse vanematel ja teistel sotsiaalvõrgustiku liikmetel saada vajalikke koolitusi igapäevaelu ja eriolukordadega toimetulemiseks, psühholoogilist tuge ja abikätt koolieelsesse lasteasutusse tugiisiku näol.

"Ei ole oluline, kuidas me oma riigis asju nimetame – kas puudeks või erivajaduseks. Kui me soovime et 1. tüüpi diabeeti põdevate laste vanemad ja tulevikus ka laps ise oleksid aktiivsed liikmed tööturul, tuleb meil nendele vajalikku tuge pakkuda," leiavad MTÜ Diabeedispetsialistid juhatuse liikmed Urmeli Katus ja Maarja Randväli.