Diabeedikonverentsi diskussioon: vaja oleks kergesti mõistetavaid koolitusmaterjale

Neljapäeval toimus Tallinnas diabeedikonverents „Ravi ja ravimid“, mille diskussioonis osalesid perearstid Mirjam Türkson ja Aleksandra Garkuša, endokrinoloog Anu Ambos ja sisearst Anne Kirss. Arutelu modereeris perearst Reet Laidoja.

Esimesena sõna saanud Aleksandra Garkuša tõdes, et diabeedi diagnoos on patsiendi jaoks sageli väga suur šokk. Ta tuleb arsti juurde justkui tervena, kuid lahkub sealt haigena ja talle määratakse ravimid, millest ta ei tea mitte midagi. Ta ei mõista, miks peab neid igapäevaselt nii palju võtma. Mirjam Türkson lisas, et kahjuks on ikka veel patsiente, kes leiavad, et kuna neil midagi ei valuta, siis pole neil ka midagi viga ja nad ei pea ravimeid võtma ega dieeti pidama.

„Meil peaksid olema standardiseeritud diabeedi koolitusmaterjalid. Need on rahvusvaheliselt olemas,“ rääkis Anu Ambos. Ta rõhutas, et see, mida ja kuidas saab patsient teada esimesel visiidil, on väga oluline. Ei maksa teda infoga üle ujutada. Esimesel visiidil saab ta teada diagnoosist, mida see tähendab ja et sellega saab elada. „On vaja positiivset motivatsioonihetke ja üldteadmisi, mis ei ole väga üksikasjalikud.“

Ambos lisas, et söömistavade muutmine on tohutult raske asi ning esimesel visiidil sellega tavaliselt peale ei pressita.

„Sellega hakkame siis tegelema, kui patsiendil on esimesed eduelamused käes ja ta mõistab, et saab haigusega hakkama,“ rääkis ta. „Meil on selleks kasutatavate materjalide osas kõvasti kasvuruumi – vaja on midagi lihtsat, mida oleks õdedel kerge kasutada, et oleks selge, mida rääkida tablettraviga alustajatele, metformiini saajatele, mida peavad teadma need, kes hakkavad süstima jne. Pereõdedel peaksid olema lühikesed asjalikud näpunäited. Nende väljatöötamine on väga oluline.“

Reet Laidoja kinnitas, et vaja oleks tõesti ühtseid materjale, mida saavad kasutada nii perearstid, pereõed, endokrinoloogid, diabeediõed kui patsiendid ise.

„Polegi vaja leiutada, vaid olemasolevaid tuleks eesti keelde tõlkida ja kohandada,“ lisas Ambos.

Millised diabeedi patsiendid jõuavad endokrinoloogi juurde?

Ambos ütles, et kõige lihtsam kokkulepe on see, et suukaudset ravi juhib perearst, aga kui mängu tulevad süstid, siis võiks endokrinoloogilt nõu küsida.

„Ma arvan, et GLP-1 retseptor agonistidega perearstidel süsteravi alustamise mõttes probleemi ei teki. Ainult, et süstevahendeid on palju,“ sõnas ta. „Endokrinoloogile jäägu need, kes vajavad intensiivset insuliinravi. Perearstil ei saa kujuneda väga head kogemust selliste haigetega, sest neid ei ole palju.“

„See seltskond, kes vajab lühitoimelist insuliini, võiks meie juures käia paar korda aastas,“ lisas Ambos. „Loomulikult ei tähenda see, et perearst ei võiks tal annuseid ja foonil tablettravi korrigeerida, sest sageli saavad nad lisaks insuliinile ka mingit suukaudset preparaati.“

Veel rääkis ta, et kõiki diabeetikuid ei pea ravima glükohemoglobiinini alla seitsme. Inimesele peab lähenema individuaalselt.

„Peame vaatama, milleks ta on võimeline, mida lubavad kaasuvad haigused, missugused on tema elukvaliteeti kõige rohkem mõjutavad asjaolud jne,“ loetles Ambos. „Siis koostöös endokrinoloogiga on julgem ja asjakohasem – kaks pead on kaks pead – otsustada, et näiteks selle patsiendi optimaalne glükohemoglobiin on kaheksa ja polegi mõistlik seda allapoole tirida.“

Ambos lisas, et teist tüüpi diabeediga patsientide osakaal on tema vastuvõttudel järjest vähenenud. Selle taga on perearstide hea töö.

Anne Kirsil on suhteliselt kitsas patsientuur – rasedad patsiendid. Rasedad suhkruhaiged ei ole tema sõnul perearsti patsiendid. Raviasutuses jälgitakse neid koos günekoloogiga.

„Kui Anu Ambos ütles, et tema näeb 2. tüüpi diabeeti aina vähem, siis mina näen seda aina rohkem,“ lausus Kirss. „Asi on selles, et meie naised sünnitavad hilisemas eas ja saavad 2. tüüpi diabeedi varem ehk 25 aastat tagasi oli 2. tüüpi diabeediga patsient oma lapsed enne haigestumist kätte saanud.“

Kirsi sõnul on rasedusdiabeedi puhul murekoht see, mis saab siis, kui laps on kätte saadud ja gestatsioonidiabeet ära läinud – kuidas neid hiljem jälgitakse, kuidas perearst info saab ja mis saab edasi.

Kas vahel jääb ravi raha taha?

Anu Ambos ütles, et ravi jäämine raha taha pole diabeediravimite puhul massiline.

„Vähemalt mina seda väga palju ei näe. Minuni ei jõua suukaudsel ravil vanem kontingent, vaid intensiivsemal insuliinravil seltskond, noorem kontingent tõsiste kaasuvate haigustega jne. Minu kontingent on võibolla teistsugune kui perearstil,“ selgitas ta, kuid tõi välja GLP-1 retseptor agonistid, mille puhul esineb vahel hinnatundlikust. „Insuliinide puhul ei ole seda muret. 100% soodustust – kõik jaksavad osta. Testribadega praeguses mahus enamusel ei ole seda muret, sest nad nagunii glükomeetriga rohkem ei mõõda. On 1. tüüpi diabeediga seltskond, kellel võiks olla võimalus saada sensor, kui me oleksime kaasaegsed. See võimalus meil puudub, aga mitte haigekassa pole süüdi, vaid meil pole maaletoojat, kes selle sensori tooks ja hinna ütleks, mille alusel saaks haigekassaga rääkida.“

Publikust kommenteeriti, et ravimitega on asjad hästi, aga meditsiiniseadmetega mitte. Nende, kel ei jätku 1. tüüpi diabeedi puhul ribadest või kes ostavad endale täishinnaga sensorid ja pumbad, kompensatsioon on null ja nemad on väga hädas.

E-konsultatsioon on kasulik mõlemale osapoolele

Türkson rääkis, et probleemide korral toimib ikka veel n-ö vana süsteem, et konsulteerid tuttava endokrinoloogiga, kuid kinnitas, et e-konsultatsioon on suurepärane. Ka diabeediõe juurde saatmine on lihtne, kuna pole pikka järjekorda. Garkuša kinnitas, et on saanud e-konsultatsiooni kaudu väga häid sisukaid vastuseid.

„Meie teeme e-konsultatsioone juba päris kaua. E-konsulteerimine ja omavaheline kollegiaalne suhtlus arendab mõlemat poolt,“ lausus Ambos. „Näen, kuidas perearst saab selles valdkonnas järjest targemaks. Meie peame samuti läbi mõtlema, mida vastame, ja puutuma kokku reaalse situatsiooniga. Võime uuringuid lugedes mõelda ju küll, et peaks nii või naa tegema, aga tegelikult on elu maisem ja tõsisem. Kui vaatad analüüside profiili, kaasuvate haiguste rida, patsiendi ravisoostumust, siis mõnikord vangutad pead ja mõtled, et kuidas sel perearstil küll jätkub kannatust.“