Depressiooni ja ärevushäirete avaldumisest meestel ja naistel

Autor: Annika Viimsalu, psühhiaater, Viljandi Haigla. Artikkel ilmus septembri Perearstis. Telli ajakiri siit!

Ligi 13%-l rahvastikust on vaimse tervise häire. Rohkem kui poole nendest häiretest moodustavad depressiivsed häired ja ärevushäired (1).Depressiooni levimus rahvastikus ulatub kuni 17%-ni ning ärevushäirete esinemise levimus naistel kuni 30%-ni ja meestel ~ 20%-ni (2).

Nii depressiivsed kui ka ärevushäired on 50% sagedasemad naissoo seas (1).Vanuseliselt avalduvad häired naistel nooremas eas ning stabiilsus sooerinevuse vahel tekib varases täiskasvanueas (6). Ärevushäired on sagedasemad nooremates vanusegruppides, seda alates juba lapse- või noorukieast, kuid täiskasvanutel on kõige sagedasem psühhiaatriline häire depressioon.

Depressioonist üldiselt

Depressioon on sage psühhiaatriline häire, mille korral esineb vähemalt kahe nädala jooksul meeleolu alanemine, huvi ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Üliägeda alguse ja raskema sümptomaatika korral võib depressiooni diagnoosida ka vähem kui kahe nädalase sümptomaatika esinemise korral. Depressiooniga võib esineda erinevaid kliinilisi avaldusi – see on eriti omane noorukitele, kellel on atüüpilised vormid sagedasemad. Siis võivad väljendunumad olla sellised sümptomid nagu ärevus, hingepiin, motoorne rahutus või ka ärrituvus, alkoholi liigtarvitamine või muude nähtude (foobsed, obsessiivsed, hüpohondrilised) ägenemine. (3)

Depressiooni liigitatakse Rahvasvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni kümnenda versiooni (RHK-10) järgi kergeks, mõõdukaks ja raskeks.

Lisaks eristatakse, kas depressioonil on iseloomulikke niinimetatud somaatilisi sümptomeid:

1. huvi ja rahuldustunde kadumine tegevuses, mis normaalselt oli meeldiv;
2. emotsionaalse reaktsiooni puudumine tavaliselt meeldivatele olukordadele ja sündmustele;
3. ärkamine hommikul kaks või rohkem tundi enne tavalist aega;
4. depressioon on hommikul sügavam;
5. selgelt väljendunud psühhomotoorse pidurduse või rahutuse objektiivne avaldumine;
6. ilmne isu vähenemine;
7. kehakaalu langus;
8. selgesti väljendunud libiido langus.

Somaatiliste sümptomitega depressiooni diagnoosimiseks peab esinema vähemalt neli nimetatud sümptomit.

Raske depressiooni korral eristatakse, kas kaasuvalt esinevad ka psühhootilised sümptomid.

Depressioon võib olla korduv, kujuneda krooniliseks häireks, mis põhjustab inimese igapäevaelu häiritust, sõltuvalt depressiooni raskusastmest. Depressioon on üks juhtiv täisealiste inimeste töövõimet piirav häire.

Kerge depressiooniga on sümptomid inimese jaoks ebameeldivad ning tal on mõningaid raskusi igapäevases töös ja suhtlemises, kuid tõenäoliselt ei kao tema tegutsemisvõime täielikult. Depressiooni ravimata jäämisel on aga tõenäosus selle süvenemiseks suur ning suurenevad ka raskused igapäevase toimetuleku osas.

Ärevushäiretest üldiselt

Ärevushäiretest rääkides tuleks esmalt mainida, et ärevustunne on inimesele loomuomane ning evolutsiooniliselt vajalik. Ärevus on hoiatussignaal, mis alarmeerib ja valmistab inimest ette võimalikuks saabuvaks ohuks. Ärevust ei tohiks segamini ajada hirmuga – hirm on vastus kindlale, teadaolevale, välisele, määratletud, mittekonfliktsele ohule, ärevus on aga vastus tundmatule, sisemisele, ebamäärasele, konfliktsele ohule. (2)

Ärevushäirete korral räägime aga patoloogilisest ärevusest, mitte ärevusest kui normaalsest reaktsioonist.

Ärevusel on kaks põhikomponenti: teadlikkus füsioloogilistest tundmustest (nt südamepekslemine, higistamine) ning teadlikkus närvilisest või hirmul olekust. Häbitunne võib ärevust suurendada ning inimesed võivad olla väga üllatunud, kui saavad teada, et teised ei ole nende ärevusest teadlikud või ei taju selle intensiivsust. (2)

Ärevus mõjutab lisaks motoorsetele ja vistseraalsetele reaktsioonidele ka mõtlemist, tajumist ja õppimist. See kutsub sageli esile segadust, tajumise moondumist mitte ainult ajas ja kohas, aga ka inimeste ja sündmuste tähenduste osas. Need moonutused võivad segada õppimist, kuna vähendavad tähelepanu, taasmeenutamist ning häirivad võimet luua seoseid ning assotsiatsioone. (2)

Ärevushäirete spekter on lai, järgnevalt on toodud välja sagedamini esinevad ärevushäired RHK-10 järgi.

1. Sotsiaalfoobia – hõlmab hirmu sattuda väikeses grupis teiste tähelepanu keskpunkti. Selle tagajärg on tavaliselt sotsiaalsete situatsioonide vältimine. Sotsiaalfoobia avaldub sageli noorukieas ning on ainuke ärevushäiretest, mida esineb võrdselt nii meeste kui ka naiste seas.
2. Agorafoobia – hõlmab kartust avatud ruumi ning sellega seotud asjaolude ees, nagu kartus viibida rahvamassis või olukorras, kust on raske kiiresti ja takistusteta ohutusse kohta (tavaliselt koju) pääseda. Seega hõlmab see mõiste tervet gruppi kodust väljumisega seotud hirme, näiteks hirm poodimineku, rahvahulga, avalike kohade või üksinda liikumise, rongi, bussi või lennukiga sõitmise ees.
3. Paanikahäire – korduvad rasked ärevus- ehk paanikahood, mis ei ole seotud kindla situatsiooni või muude välistingimustega ning on seetõttu indiviidile ootamatud ja prognoosimatud. Sellega kaasneb peaaegu alati surmahirm, hirm kaotada enesekontroll või hulluks minna.
4. Generaliseerunud ärevushäire – peamine joon on üldistunud ja püsiv ärevus, mis ei ole seotud kindlate keskkonnatingimustega või ei ole see tendents tugevalt väljendunud.

Sageli esineb depressiooni ja ärevushäire sümptomeid samaaegselt ning kui mõlemad häired on esindatud määral, mis ei anna piisavat alust, et diagnoosida ärevushäiret või meeleoluhäiret eraldivõetuna, siis kasutatakse diagnoosina depressiooni sümptomitega ärevushäiret.

Sagedamini näeme aga pilti, kus kahte häiret on diagnoositud samaaegselt, mis tähendab, et mõlema sümptomid on kliiniliselt oluliselt väljendunud.

Soolised erinevused

Nagu eelnevalt mainitud, on mõlema häiregrupi korral täheldatud üsna olulist levimuse erinevust mees- ja naissoo vahel, näiteks on depressiooni levimus naistel kaks korda suurem kui meestel. Ka ärevushäireid esineb naistel kaks korda rohkem, kui meestel. Erandiks on sotsiaalfoobia – selle levimus on nii meestel kui ka naistel võrdväärne.

Hüpoteesidena on toodud välja mitmeid erinevaid võimalikke põhjuseid. Depressiooni korral näiteks hormonaalsed erinevused, raseduse ja sünnituse mõju naistele, meeste ja naiste erinevad psühhosotsiaalsed stressorid ning teatud käitumuslikud mudelid (sh on toodud esile õpitud abituse hüpoteesi) (2). Depressiooni levimuse soolist vahet suurendab ka sooline ebavõrdsus kultuuriruumis (6). Lisaks on depressiooni või ärevushäirega naistel suurem tõenäosus komorbiidsete psühhiaatriliste häirete esinemiseks kui meestel (7).

Kuidas ning kas lähtuda patsientide käsitluses, diagnostikas ja ravis sellest statistilisest teadmisest, et naistel esineb depressiooni ja ärevushäireid kaks korda sagedamini kui meestel, on üsna keerukas küsimus. Teatud määral panustab kindlasti depressiooni ja ka ärevushäirete levimuse soolisse erinevusse aladiagnostika, mis osaliselt tuleneb ka sellest, et ka kaebustega mehed pöörduvad harvem arstile või muule spetsialistile.

On olnud arutelusid, kas meestel võiks kasutada depressiooni diagnoosimiseks eraldi sõelteste, kuid metaanalüüsid ei ole seda soovitust esialgu kinnitanud. Tõsi – on täheldatud, et meestel esineb n-ö atüüpilist depressiooni, mille korral võivad peamised sümptomid olla ärrituvus ja närvilisus, samas meeleolu alanemine on tagaplaanil. Kuid uuringutes on näidatud, et sarnaste sümptomitega depressioonipilti esineb peaaegu samaväärselt ka naistel. (4)

Esile on toodud siiski mõned sümptomid, mis on näidanud statistiliselt olulist esinemise erinevust meeste ja naiste vahel sellisel määral, mis on oluline ka kliinilises kontekstis. Näiteks on depressiooniga naistel sagedamini sümptomeid, mis on seotud söögiisu ja kaaluga, mehed aga kuritarvitavad rohkem alkoholi ja muid aineid. Seetõttu võiks kliinilisse töösse kaasa võtta teadmise, et kui meesterahvas pöördub vastuvõtule alkoholi või muude ainete kuritarvitamise probleemiga, tasuks teda ühtlasi uurida ka võimaliku depressiooni või ärevushäire osas. Arvatakse, et alkoholi ja muude ainete kuritarvitamine on osa eneseravimise protsessist. (4)

Lisaks on esile toodud ka meeste riskialtima käitumise suurenemine ning impulsikontrolli halvenemine, mis ei mõjuta mitte ainult depressiooni kulgu, vaid takistab ka abi otsimist, vähendab ravi efektiivsust ning suurendab õnnetuste ja suitsiidiriski. Selliste käitumismustrite ilmnemisel tasuks patsienti võimaliku depressiooni osas uurida ning lisaks tasuks teadaoleva depressiooni korral küsitleda ka nende sümptomite suhtes. (5)

Depressiooni ravi

Ravi osas on erinevaid uuringuid, mis toovad esile teatud antidepressantide gruppe efektiivsemana naistel ja vähemefektiivsemana meestel, aga on ka uuringuid, mis selle kliinilise olulisuse ümber lükkavad (8).Seetõttu ei maksaks esmasel ravivalikul tähelepanu pöörata niivõrd soole kui pigem depressiooni ja/või ärevuse domineerivatele sümptomitele, ning arutada läbi ka võimalik ravimite kõrvaltoimete profiil. Praktiline kogemus näitab, et meestele on sageli vastuvõetamatumad sellised kõrvaltoimed, mis naistel on täiesti vastuvõetavad.

Üldises ravitaktikas on soovituslik kasutada sõltumata soost ravijuhendites esinevaid algoritme, kaaludes kergemate juhtudel korral psühhoteraapiat üksi ning ka ravimite ja teraapia kombineerimist.

Diferentsiaaldiagnostika

Depressiooni diferentsiaaldiagnostikasse kuuluvad klassikaliselt depressiooni eristamine düstüümiast, ärevushäiretest, kohanemishäiretest ja rasketest stressreaktsioonidest, sh posttraumaatiline stresshäire, bipolaarsest häirest, isiksushäiretest, sõltuvushäiretest ning mõnel juhul ka ägedatest psühhootilistest häiretest.

Ärevushäirete korral on diferentsiaaldiagnostilised küsimused väga sarnased – eristada erinevaid ärevushäireid, eristada ärevushäiret depressioonist, düstüümiast, somatoformsetest häiretest, sõltuvushäiretest, psühhootilistest häiretest, isiksusehäiretest, kohanemishäirest ja rasketest stresssreaktsioonidest.

Oluline on patsienti uurida ka võimaliku somaatilise haiguse esinemise osas. Somaatiline haigus võib esile kutsuda depressiooni või ärevushäire ning teatud somaatiliste seisunditega võib olla meeleolu alanemist, ärevuse ja ka psühhootilisi sümptomeid. Neist sagedasimad ja kergemini kontrollitavad on kilpnäärmehaigused (hüpotüreoos, hüpertüreoos), diabeet, aga ka näiteks aneemia, mis põhjustab väsimust, sageli ka tahhükardiat ning üldist halba enesetunnet. Soovituslik on anamneesi täpsustamine ning vajadusel ka lisauuringute, analüüside tegemine. Ärevus võib kaasuda mitmetele somaatilistele haigustele.

Samuti on juba teadaolevate somaatiliste haigustega sage komorbiidselt psühhiaatriliste häirete, eelkõige depressiooni ja ärevushäirete avaldumine. Seda esineb võrdselt nii meestel kui ka naistel.

Kaaluda tuleks ka erinevate ravimite võimalikku mõju meeleolule, ärevusele, näiteks teatud hüpertooniatõveravimid, antiepileptikumid, hormoonpreparaadid (sealhulgas hormonaalsed kontratseptiivid) ja paljud muud.

Naiste osas tahaks siinkohal välja tuua veel eraldiseisva sündroomi, mis ei kuulu n-ö klassikalise depressiivse episoodi alla – premenstruaalne düsfooriline häire (PMDD ehk premenstrual dysphoric disorder). See on premenstruaalse sündroomi raskem vorm, mille korral esinevad selged muutused meeleolus, käitumises ja kehalistes vaevustes, mis on selgelt ajaliselt seotud menstruaaltsükliga. Sümptomid avalduvad tavaliselt umbes nädal enne menstruatsiooni algust ning lõppevad menstruatsiooni esimestel päevadel. Tegemist ei ole eelnevalt esinenud sümptomite ägenemise, vaid nende tekkimisega. Sagedamini esinevad sümptomid on oluline meeleolu alanemine, lootusetusetunne, alaväärsustunne, ärevuse suurenemine, pingetunne, närvilisus ja ärrituvus, labiilne afektiivsus, viha või ärrituvuse tunne, sagedased konfliktid inimestega, vähenenud huvi tavapäraste tegevust vastu, raskused keskendumisel, väsimus, energiapuudus, isumuutused, liigne unisus või vastupidi, unetus, subjektiivne ülekoormatuse ning kontrolli kaotamise tunne, füüsilised sümptomid, nagu rindade tundlikkus või paistetus, peavalud, liigese- või lihasevalud, puhitustunne, kaalutõus. (9)

Kokkuvõte

Depressioon ja ärevushäired on nii meeste kui ka naiste hulgas kõige levinumad psühhiaatrilised häired. Esineb selge sooline erinevus levimuse osas – naistel on see ligikaudu kaks korda sagedasem, ning sellesse panustavad mitmed erinevad faktorid, millest kõik ei ole meile suure tõenäosusega siiani teada.

Teatud juhtudel võib depressioon avalduda meestel ja ka naistel ebatüüpiliste sümptomitega, mistõttu tuleks depressioonile mõelda näiteks alkoholi või muude ainete kuritarvitamise korral, kehakaalu ja isu selgete muutuste ning ka ärrituvuse ja närvilisuse suurenemise korral.

Ravitaktikas on soovituslik endiselt lähtuda indiviidist, tema ootustest ja valmisolekust erinevate ravivariantide suhtes, mitte soost.

Kasutatud kirjandus

1. World mental health report: transforming mental health for all. Geneva: World Health Organization; 2022.
2. Sadock BJ, Sadock VA, Ruiz P. Kaplan & Sadock’s synopsis of psychiatry: behavioral sciences/clinical psychiatry. 11th edition. Philadelphia: Wolter Kluwer; 2015.
3. RHK-10 Psüühika- ja käitumishäired – kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. Maailma Tervishoiuorganisatsioon; 1992. Toim. Vasar V. Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinik, 199
4. Cananagh A, Wilson Cj, Caputi P, et al. Symptom endorsement in men versus women with a diagnosis of depression: A differential itme functioning approach. Int J Soc Psychiatry 2016; 62 (6): 549–59.
5. Cavanagh A, Wilson CJ, Kavanagh D, et al. Differences in the expression of symptoms in men versus women with depression: A systematic review and meta-analysis. Harv Rev Psychiatry 2017; 25 (1): 29–38.
6. Salk RH, Hyde JS, Abramson LY. Gender differences in depression in representative national samples: meta-analyses of diagnoses and symptoms. Psychol Bull 2017; 143 (8): 783–822.
7. McLean CP, Asnaani A, Litz BT, et al. Gender differences in anxiety aisorders: prevalence, course of illness, comorbidity and burden of illness. J Psychiatr Res 2011; 45 (8): 1027–1035.
8. Sramek JJ, Murphy MF, Cutler NR. Sex differences in the psychoparmacological treatment of depression. Dialogues Clin Neurosci 2016; 18: 447–457.
9. Mishra S, Elliott H, Marwaha R. Premenstrual dysphoric disorder. StatPearls Publishing, 2022. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK532307/