Depressiooni geneetilised riskitegurid ja arengusuunad kliinilises praktikas

Depressioon on sagedasti esinev meeleoluhäire, mis halvendab paljude inimeste elukvaliteeti ning on üks peamistest töövõimetuse põhjustajatest maailmas (1). Depressiooni avaldumisel mängivad olulist rolli nii keskkond kui ka geneetilised tegurid. Kuigi depressiooni pärilikkus jääb 30–50% vahele, on depressiooni geneetilisi markereid olnud keeruline leida. Praeguseks on suurte ülegenoomsete uuringute abil teada, et depressiooni avaldumist mõjutab üheskoos väga suur hulk geenivariante, millest igaühel eraldi on vaid väga väike mõju. Psühhiaatrilise geneetika uue suunana arendatakse depressiooni geneetilisi riskiskoore, milles võetakse arvesse suure hulga geenivariantide summaarne efekt, et võimaldada täpsemalt hinnata depressiooni geneetilist eelsoodumust indiviidi tasandil ja abistada klinitsiste täpsemal diagnoosimisel ning ravivalikute tegemisel.