Bioloogilised ravimid on tulnud, et jääda, ning avavad uusi ravivõimalusi

Inimese rekombinantse insuliini heakskiitmine 1982. aastal USA Toidu- ja Ravimiameti poolt (Food and Drug Administration – FDA) tegi võimalikuks bioloogiliste ravimite laialdase kasutusele­võtu. Töötati välja ja saadi kasutusload elu muutvatele ravimitele selliste näidustuste jaoks nagu vähk (nt trastuzumab), haruldased geneetilised haigused (nt tseretsiim, fabrasüüm, aldurasüüm, müosüüm ja mipomersaan) ning immuunhäired (nt adalimumab ja rituksimab) (3). Bioloogiliste ravimite maailm on just viimastel aastakümnetel väga kiiresti arenenud ning kui möödunud sajandi neljakümnendate aastate lõpus avaldati umbes tuhat teadusartiklit bioloogiliste ravimite ja ravi kohta aastas, siis USA riikliku meditsiiniraamatukogu (U.S. National Library of Medicine) andmetel on see arv eriti järsult kasvanud viimase kaheteistkümne aasta jooksul, kui iga-aastane artiklite arv ületab pidevalt 20 000. Siiani kõige enam artikleid avaldati 2019. aastal, kui neid oli rohkem kui 37 200 (märksõna biological medicines; märksõna biological drugs annab rekordaastal 2020 tulemuseks isegi üle 42 000 vaste). Muidugi on ilmselt kokku loetud kõik need artiklid, mis käsitlevad lihtsalt bioloogilisi materjale ja sageli ka taimedega seotut, kuid võib kindlalt väita, et bioloogiliste ravimitega otseselt seotud artikleid võib samuti lugeda tuhandetes. Nii on näiteks toimeaine adalimumab otsinguvasteid üksnes 2020. aastal 991.