ARVAMUS | Residentide seas on vaktsineerimise soov suur
Vaktsiini puuduse olukorras on arst-residendid ühed õnnelikud, kes on saanud võimaluse end vaktsineerida koroonaviiruse vastu haigla-, kiirabi- või perearstitöötajate hulgas.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Autor: Anu Parvelo, MTÜ Eesti Noored Perearstid juhatuse liige, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige
Residentide seas on vaktsineerimise soov suur – on see ju esimeseks sammuks, et ennast ja oma patsiente kaitsta ning, veel enam, et liikuda avatuma ühiskonna suunas. Arstiteaduse õppuritena õpime immunoloogiast, vaktsiinidest ja vaktsineerimiskavadest läbi erinevate erialade. Vaktsiin ei kõla võõra ainena, vaid ühe ennetusmeetoditena teiste kõrval. Arstitudengina kuulusin Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi ja aitasin korraldada iga-aastaseid gripi vastu vaktsineerimisi. Vanemate kursuste vaktsineerituse protsent andis sageli silmad ette haiglate omadele, küündides 90 protsendi lähedale või seda ületades. Kuigi terved ja noored arstitudengid põeksid grippi tõenäoliselt kergemalt, on gripivastane vaktsineerimine võimaluseks kaitsta inimesi enda ümber. See on väike asi saada üks kord aastas torge õlavarde, kuid suur asi kellelegi, kes ei pea seepärast viibima haiglaravil.
SARS-COV-2 vastane vaktsineerimine on residentide seas kulgenud loomuliku jätkuna gripi vastu vaktsineerimisele. Seda enam, et koroonaviirus levib kergemini, populatsioonis immuunsuse puudumise tõttu tekitab rohkem raskeid hospitaliseerimist vajavaid haigestumisi ja tüsistub sagedamini kauakestvate sümptomitega. Nii on tervishoiutöötajad oma õlad paljastanud ja saanud kaks süsti. Seejuures on esinenud ka kõrvaltoimeid: kõige sagedamini süstekoha valu, palavik, lihasvalu, nõrkuse tunne. Kõigil on sümptomid möödunud 1-2 päevaga. Kõrvaltoimed tekivad, kuna vaktsineerimine aktiveerib meie immuunsuse ja nii võivad need vaktsineeritud kergendatult ohata, et neil on tekkinud antikehad ja seega kaitse viiruse vastu.
Muidugi on residente, kes ei ole valinud enda vaktsineerimist. Residentide hulgas ei ole tõenäoliselt inimest, kellele oleks vaktsiin vastunäidustatud. Osa residendid soovivad raseduse või imetamise tõttu oodata ametlikke soovitusi ja näha rohkem uuringuid. Samas tean ka neid residente, kes on otsustanud end raseduse või imetamise ajal vaatamata uuringute puudumisele vaktsineerida. Need on need residendid, kes on võtnud suure vastutuse, lugenud antud teema kohta ja jõudnud järelduseni, et vaktsineerimine on palju ohutum valik, kui on viiruse põdemine. Ma ei tea ühtki residenti, kes oleks kahetsenud oma otsust lasta end vaktsineerida või ei soovitaks seda oma lähedastele.
Samuti on tervishoiutöötajaid, kes on varasemalt haiguse läbi põdenud ja vaktsiini puuduse tingimustes soovivad, et teised riskirühma inimesed saaksid enne neid võimaluse vaktsineerida. Praeguse vaktsiini piiratud koguste tingimustes, võivad viiruse läbi põdenud inimesed enda vaktsineerimist edasi lükata 6 kuu võrra.
Võib eeldada, et keeldujate hulgas on neid, kes kardavad uut vaktsiini. Hirmu on rohkem nende seas, kelle jaoks on vaktsiin ja selle arendus tundmatu. Ühe põhjusena tuuakse välja aastate pärast tekkivad kõrvaltoimed, aga ei mõisteta, et vaktsiin laguneb meie organismis nii nagu ka teised ravimid ja jäävad alles ainult antikehad, mida meie keha ise toodab ning mis on sama loomulikud kui antikehad, mis tekivad pärast haigestumist. Oluline on, et vaktsineerimisest ei keeldutaks pelgalt hirmust teadmatuse ees.
Kokkuvõttes on residendid vaktsineerimisega hästi kursis, hea meelega vaktsineerivad end ja soovitavad seda kui vajalikku ja ohutut meedet, et takistada koroonaviiruse levikut. Ma olen õnnelik, et mulle on antud võimalus end vaktsineerida ja loodan, et antud võimalus avaneb peagi kõigile soovijatele.