Artroosi konservatiivne ravi

Vastuse saamiseks ei tule muidugi palju pead murda, sest artroos on kõige sagedasem liigeseprobleem ja täiskasvanute krooniline haigus, mis põhjustab elukvaliteedi langust, tekitab valu ja funktsiooni puudulikkust ning invaliidistumist. Dr Pärsiku sõnul häirib patsienti rohkem valu kui funktsiooni puudulikkus ning see toob ta ka kiiremini arsti vastuvõtule.

Artroosi ravi üldpõhimõtetest on kasutusel mittemedikamentoosne ravi, medikamentoosne ravi ja nende kombinatsioon. Mittemedikamentoosse ravi kohta sisaldavad EULARi (The European League Against Rheumatism) soovitused osteoartroosi kohta alljärgnevat: tuleb teostada patsiendi biofüüsikaline hindamine koos objektiivse staatuse, aktiivsuse suurendamise, režiimi ja motivatsiooni hindamisega.

Medikamentoosses ravis on esikohal paratsetamool, suukaudsed NSAIDid, valuvaigistina tramadool ja i/a kortikosteroidid. Paratsetamooli võiks anda annuseni 4 g, kui sel efekti ei ole, siis liikuda edasi lokaalse või suukaudse NSAID-ravile või i/a kortikosteroidravile. Kui patsiendil on kaasuvalt gastrointestinaalanamnees, kuid viimase aasta jooksul ei ole haavandit diagnoositud, siis kasutada COX-2 selektiivseid NSAIDe või mitteselektiivseid NSAIDe koos prootonpumba inhibiitoritega. „Kui anamneesis viimasel aastal haavand, siis artroosi raviks sobib COX-2 inhibiitor koos PIP-ga,“ sõnas dr Pärsik. Samas hoiatas ta, et kui patsiendid kasutavad madalas doosis aspiriini, siis tuleb kasutada mitteselektiivseid NSAIDe koos prootonpumba inhibiitoriga. Ibuprofeeni kasutada ei tohi, kuna aspiriin ja ibuprofeen konkureerivad samale retseptorile ja siis aspiriini kaotab oma toime.

Interdistsiplinaarne koostööseminar "Puus" toimus 11. aprillil Tallinnas.

Täisversiooni artiklist loe ajakirjast Perearst (mai 2014).