Arstide päevadel anti ülevaade C-hepatiidist

Triin Remmel rääkis, et maailma terviseorganisatsioon planeerib, et aastaks 2030 kaotatakse C-hepatiidi epideemia maailmast. See tähendaks, et haigestumus väheneb umbes 80-90 protsenti. Ta meenutas, et C-hepatiidi viirus (HCV) leiti 1989. aastal. HCV levimus on paljudes maades kõrge ning paljudel patsientidel on haigus diagnoosimise hetkel kestnud juba 10-30 aastat. Genotüüpe on seitse. See tähendab, et inimene võib eluajal nakatuda mitmesse genotüüpi. Maailmas on erinevatel andmetel ligi 170 miljonit haiget.

Nakkusvõimalusteks on vere ja vereprearaatide ülekandmine enne 1994. aastat, meditsiiniprotseduurid, näiteks ebapiisav steriliseerimine, hambaravi, nõelravi, intravenossete narkootikumide tarvitamine, tätoveerimine, augustamine, vertikaalne nakkus emalt lapsele, suguline nakatumine (vähetõenäoline) ja olmeline nakatumine nagu maniküür, kosmeetik, haavade ebakorrektne käsitlemine.

Enamusel C-hepatiiti põdevatel inimestel haigussümptomid puuduvad. 20-30 protsendil esineb väsimust, kurnatust, isupuudust. 25 protsendil esineb ägedas faasis naha ikteerilisust.

60-90 protsenti ägedast C-hepatiidist läheb krooniliseks ja nendel haigetel on oluliselt suurem risk tsirroosi, maksapuudulikkuse ning primaarse maksavähi tekkeks. Ägedas staadiumis patsienti reeglina jälgitakse, mingisugust ravi nad ei saa. Progresseerumine hepatiidist tsirroosiks on tõenäolisem, kui tegu on vanema patsiendiga, meessoost patsiendiga ning ka nendel, kel on muu kaasuv maksahaigus ja näiteks ka siis, kui patsient on alkoholi kuritarvitaja.

Kroonilise C-hepatiidi ravi eesmärk on viiruse elimineerimine verest. See tähendab seda, et 12 nädalat peale ravi lõpetamist pole viirus määratav. See omakorda pidurdab haiguse progressiooni, parandab maksakoe seisundit ja vähendab vähiriski. Haigete elukvaliteet paraneb oluliselt.

Epidiemioloogilised uuringud HCV leviku kohta Eestis puuduvad, indikatooriks on HCV doonorveres esinemise sagedus, kuigi teatavasti on doonorid natuke tervemad kui teised inimesed. Eestis hakati doonorverd HCV suhtes testima 1994. aastal. Arvatakse, et HCV nakatunuid on Eestis umbes 20 000, kellest 16 000-17 000 põeb kroonilist C-hepatiiti.

Kroonilise C-hepatiidi kliiniline diagnostika – spetsiifilisi vaevusi see ei põhjusta. Patsient võib olla täiesti normaalse transaminaasiga. Ultaheli ja kompuuter kroonilise hepatiidi faasis haigust ei kajasta. Immunoloogiline-viroloogiline diagnostika, C-hepatiidi vastaste antikehade määramine – kui need tulevad positiivsed, soovitab Remmel saata patsient nakkushaiguste arsti või gastroenteroloogi juurde edasistele uuringutele. Maksabiopsiat kasutatakse tänapäeval aina vähem, sest on tekkinud mitmed mitte-invasiivsed uurimismeetodid.

Remmel luges ette erinevaid ravimeid, et näidata, kui kiiresti need on aastate jooksul vahetunud. C-hepatiidi puhul on viiruse vastase toimega ravimeid palju. Efektiivsus on praegustel ravimitel enam-vähem ühesugune ning pigem nähakse vaeva, et tuleks rohkem ravimeid, mis mõjuvad kõikidele genotüüpidele. Suundumus on ka ravikestvuse lühendamisele. Praegu on see keskmiselt 12 nädalat.

Euroopa Maksauuringute Assotsiatsiooni 2016. aasta ravisoovitustes leitakse, et ravile kuuluvad eelkõige patsiendid fibroosiga F2-F4, maksasiirikuga patsiendid, krüoglobulioneemiaga patsiendid, patsiendid, kel mõni teine samaaegne maksahaigus ja naised, kes planeerivad lapseootele jääda olenemata fibroosi astmest.

C-hepatiidi haigete raviga tegeleb Eestis praegu 40-50 arsti. Möödunud aasta jooksul raviti ligi 600 haiget. Paljud neist olevat olnud üleravimised ehk patsiendid, kes polnud varem terveks saanud.