Arstide päevad: õlaliigese piirkonna artroos

Eesti Arstide Päevade teist päeva alustasid Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Selts ja Eesti Taastusarstide Selts, võttes teemaks artroosi ortopeedilise käsitluse.

Sessiooni teise ettekande tegi Tartu Ülikooli kliinikumi ortopeed Alo Rull õlaliigese piirkonna artroosi teemal. Õla piirkonnas on akromioklavikulaar- (ACJ), glenohumeraal- (GHJ), sternoklavikulaar- (SCJ) ja skapulotorakaalliiges (STJ), millest peaks tähelepanu pöörama kõigile, mitte üksnes glenohumeraaliigesele.

Peamiseks kaebuseks artroosiga õlaliigese piirkonnas patsientidel on piirkonna valu. Eelneda võib trauma, ülekoormus ja sellest tingitud mikrotraumad. Objektiivses leius ilmestub lokaalne AC liigese valulikkus ja deformatsioon. Liikuvus on piiratud, valu on eelkõige painutusel ette või abdutseerimisel. Oluline on eristada õlaliigese rotaatorite rebendist või kaela degeneratiivsest diski haigusest. Kasulik oleks teha ka stress-test. Selleks viia käsi abduktsiooni ja risti üle keha, positiivsel testil tekib palpatsioonil akromioklavikulaarliigese kohal valulikkus.

Röntgen-anterioposterioorsel ülesvõttel saab hinnata välimust ja liigesvahemikku. Kasulik oleks ka teha õlaliigese põikiprojektsioon, mis on tegelikult tõeline õlaliigese otsesuund. Selles on GH liigesvahemik avatud, nähtavale tuleb ka abaluu kael, õlavarreluu pea ei summeeru glenoidiga ja glenoidi eesmine ja tagumine serv kattuvad. Paraku ei ole AC liidus hästi jälgitav. Tuleb aga meeles pidada, et algstaadiumis ei ole röntgenülesvõttel muutusi näha. MRTs ilmestuvad muutused juba varem, iseloomulikuks on difuusne luuturse, sünoviit ja liigeskapsli paksenemine, korteksi õhenemine, subkondraalsed tsüstid, liigespindade ebatasasus, osteofüüdid.

Lisaks tuleks mõelda ka radioloogiliste uuringute väärtusele. Tavaröntgenil on vanemaealistel patsientidel leitavad AC liigese artrootilised muutused 54-57%-l juhtudest, MRT-l on asümptomaatilistel patsientidel leitud artrootilisi muutuseid 48-82%. Oluline on meeles pidada, et ei ole vaja ravida pilti, vaid ikkagi patsienti. Ravis peaks alustama konservatiivselt funktsionaalse raviga ehk füsioteraapiaga. Selleks maksimumi võtmiseks peab valu olema kupeeritud, mis on saavutatav mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (MSPVAd), lisaks on kasutusel ka lokaalsed vahendid, füüsikalised meetodid. Kusjuures ägeda haiguse puhul soojaaplikatsioonidel on ägestav, kuid kroonilise haigusega hoopiski leevendav efekt valule – lähtuma peaks patsiendi enesetundest. Kui poole aasta jooksul ei ole nende meetoditega leevendust saavutatud, võiks kaaluda operatiivset ravi.

Eraldi toodi välja sternoklavikulaarliigese (SCJ) artroos, mis on harvem, aga tekitab suuremat valusündroomi ja deformatsiooni. See tekib üle 50-aastaste seas. Kõhrekahjustus kujuneb välja aeglaselt ning liigese ümber tekivad osteofüüdid. Kliiniliselt avaldub see valu ja liikuvuse piiratusena. Kliiniliselt on sedastatav turse, palpatoorne valulikkus ja piiratud liikuvus. Röntgenülesvõte on selle liigese uurimiseks halb, sest teised struktuurid segavad, eelistatud on KT ja MRT. Ravi on konservatiivne, operatiivne ravi harva näidustatud.

GH liigese osteoartroos ehk omarthosis’st jagatakse primaarseks ja sekundaarseks. Primaarne vorm tähendab, et haigus tekib ilma eelneva kahjustuseta ning seda on 20%-l populatsioonist üle 60-aastatse seas, naistel on esinemissagedus suurem kui meestel. Sekundaarne vorm kujuneb mingi muu haiguse või kahjustuse foonil, seal hulgas näiteks trauma, reumatoidartriit, rotaatorite rebend, avaskulaarne nekroos. Iseloomulik lisaks valule ja krepitatsioonile on suutmatus viia kätt välisrotatsiooni. Operatiivse ravi järgselt leevendub valu, säilub ja paraneb funktsioon, väheneb vajadus kõrvaliseks abiks, küll aga taastub harva normaalne liikuvus ja jõud. Lõplik tulemus on nähtav 6-12 kuu möödudes. Kirurgilise ravi vastunäidustusteks on aktiivne või hiljutine infektsioon, paralüüs koos täieliku rotaatormanseti ja deltalihase funktsiooni kaotusega, neuroartropaatia ja patsiendi liialt kõrged ootused.