Arstide päevad: artroosist labajalaliigestes

Eesti Arstide Päevade teist päeva alustasid Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Selts ja Eesti Taastusarstide Selts, võttes teemaks artroosi ortopeedilise käsitluse.

Marju Raukas rääkis kangestunud suurvarbast, pöialiigese artroosist ja hüppeliigese post-traumaatilist osteoartroosist.

Suure varba koormus on 2 korda suurem kui väikestel varvastel ning kõndimisel läheb sellest läbi kuni 60% kehakaalust. Hallux rigidus ehk kangestunud suurvarvas on kõige sagedasem labajalaartroos, mida üle 50-aastatse seas esineb igal 40ndal inimesel. Etioloogia on teadmata. Iseloomulikuks on koormusvalu, tegevuse piiratus (eelkõige treppidel, joostes, toenglamangus; valu sõltub suuresti ka jalanõudest), lateraalne labajalavalu, tuimus või paresteesiad, liikuvuse piiratus (normaalne on 75 kraadi dorsaalfleksiooni, 35 kraadi plantaarfleksiooni), lisaks esinevad raskused jalatsite valimisel. Diagnoosimisel on oluline teha röntgen ülesvõte kolmes suunas (anterioposterioorselt, küljelt, põiki).

Konservatiivsel ravil on kesine tõenduspõhisus. Jalatsid võiksid olla kõrge ja laia varbaosaga, vältida tuleks kontsakingi ja eelistada kumera põhjaga jalanõusid. Olulisel kohal on ortooside kandmine, mobiliseerimine ja painutajate tugevdamine, süsteravi peaks vältima. Kirurgiliseks raviks on heilektoomia koos/ilma varba põhilüli ostetoomiaga(-ta). Liikuvus sellest oluliselt ei parane, kuid leevendub valu. Artroplastika implantaadiga, interpositsioonartroplastika ja sünteetilise kõhre implanteerimise kohta on vähe uuringuid; proteeside püsivus on pigem kehv. Kuldstandardiks on artrodees ehk liigese jäigastamine, mis efektiivselt leevendab valu.

Pöialiigese artroosi käsitluses on tõenduspõhisust veelgi vähem. Ilmselt on see tingitud liigsest koormamisest. Rohkem esineb kõrgemaealisel, naistel, rasvunutel ning neil, kel on eelnevalt madalam pikivõlv. Ravis on omal kohal tallatoed ja kirurgilistest lähenemistest artrodees.

Hüppeliigese traumajärgne artroos on tingitud pöördumatust kõhrekahjustusest traumahetkel ja/või mittekongruentsusest ning ebastabiilsusest. Põhjuseks võib olla peksete murd, sääreluu alumise liigespinna murd, kontsluu murd või osteokondraalne vigastus ja sidemevigastused. Intervall murrust artroosini on üle 10aasta, sidemevigastusest artoosini üle 25 aasta. Kõikidest luumurdudest täiskasvanutel moodustavad peksete murrud 9%. Artroosi tõenäosus on > 65%, kui esineb minimaalselt 3 järgnevast: Weber C murd, mediaalse pekse murd, nihestusmurd, ülekaal ja rasvumine, vanus üle 30-aasta trauma hetkel ja pikem aeg traumast. Kliiniliselt esineb tuim ja näriv valu (alguses koormuse alguses ja lõpus, lõppstaadiumis kogu koormuse vältel), joondumushäire, liikuvuse piiratus ja krepitatsioonid. Röntgen ülesvõte tuleks teha seistes mortise, labajalg seistes anterioposterioorselt, küljelt ja kanna telg. Konservatiivses ravis tuleks rakendada toopilist valuravi, tegevuse muutmist, ortoose-lahaseid ning ebastabiilsuse korral füsioteraapia. Kirurgiline ravi võib olla nn ”puhastav”, korrigeeriv osteotoomia, distraktsioonartroplastika, artrodees või endoproteesimine.

Kuidas valida artrodeesi ja artroplastika vahel? Proteesimiseks sobiks patsient, kelle KMI 20-25 kg/m2, kanna joondumus on normaalne, ootused on madalad, valu on tugev ja > 2/3 ulatuses on liikuvus säilinud. Artrodees on soovitatud alla 50-aastastele patsientidele, kel esineb ühepoolne liigeskahjustus, liikuvus on alla 10 kraadi, tegemist on traumajärgse või neuromuskulaarse osteoartroosiga, naaberliigesed on säilinud, liigeses esineb väljendunud ebastabiilsus ning suur deformatsioon.