Anneli Talvik kaitseb doktoritööd

Tervisetehnoloogiate instituudi doktorant Anneli Talvik kaitseb 12. veebruaril kell 14 oma doktoritööd "Noninvasive Hemodynamic Monitoring as a Guide to Drug Treatment of Uncontrolled Hypertensive Patients" ("Hemodünaamika mitteinvasiivne monitoorimine impedantskardiograafia meetodil ravimresistentse hüpertooniatõvega patsientide ravimivaliku juhtimiseks"). Töö juhendaja on professor Margus Viigimaa.

Lühikokkuvõte

Hemodünaamika hindamine impedantskardiograafia meetodil ja ravimresistentse hüpertooniatõvega patsientide ravitulemuse parandamine täpsema ravimivalikuga.

Probleem: Ravimresistentne hüpertooniatõbi (HT) viib sageli varaste tüsistuste avaldumiseni ja enneaegse surmani. Kõige levinum ravile allumatu HT põhjus on ebaadekvaatne või suboptimaalne farmakoloogiline ravi, mille põhjuseks on patsiendi hemodünaamikat (voleemia, perifeerne resistentsus, kardiaalne inotroopia, frekvents) mittearvestav ravimivalik. Kui HT ravi ravimiklass on kohandatud patsiendi hemodünaamilisele seisundile (st diureetikum hüpervoleemia ja kaltsiumkanali blokaator/ angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor/ angiotensiiniretseptori blokaator perifeerse resistentsuse korral), siis võib olla vererõhu langus kiirem ja ulatuslikum.

Eesmärgid: Doktoritööl on neli eesmärki: a) hinnata ravimresistentse HT-ga patsientide hemodünaamika parameetreid ja ravitulemuse paranemist mitteinvasiivse impedantskardiograafia (IKG) -juhitud täpsema ravimivalikuga b) hinnata ravimresistentse HT-ga patsientide hemodünaamilisi modulaatoreid ja hemodünaamilist staatust c) hinnata, kas hemodünaamiliste parameetrite mitteinvasiivne monitoorimine kombineerituna ravimivaliku algoritmiga (IHM-integrated hemodynamic management) parandab ravimresistentset HT ja vähendab ravi kõrvaltoimeid võrreldes tavalise ravimivalikuga ja d) kas IHM parandab HT ravitulemusi kodumõõtmiste alusel.

Meetod: Viies Euroopa Hüpertensiooni Ekstsellentsikeskuses tehtud multitsentrilises prospektiivses randomiseeritud PROBE disainiga paralleelgruppide uuringus võrreldi päevase süstoolse ja ambulatoorselt mõõdetud vererõhu muutuseid 6 kuu jooksul kahel grupil: IHM grupp sai IKG-juhitud ravi, kontrollgrupp sai tavaravi, vastavalt ESH/ESC 2013 juhistele.

Mõlemast soost patsiendid vanuses 18-85 aastat olid suunatud ülikoolikliinikutesse. Uuringusse kaasati 167 ravile allumatu HT-ga patsienti, keda oli varem ravitud vähemalt kahe HT ravimi kombinatsiooniga. Kodumõõtmised, mis olid sooritatud ühe nädala jooksul enne ambulatoorset visiiti nii uuringu 2. kui ka 6-ndal kuul olid kasutatavad 46 IHM ja 38 kontrollgrupi patsiendil.

Hemodünaamilist seisundit ja modulaatoreid hinnati igal visiidil mitteinvasiivselt HOTMAN® süsteemiga rindkere elektrilise bioimpedantsi meetodil.

Tulemused: On määratletud kuus erinevat hemodünaamilist seisundit. Enamikel patsientidest (98,5%) esines vähemalt üks muutunud hemodünaamika modulaator: intravaskulaarne hüpervoleemia esines 96,4% patsientidest, ja/või hüpoinotroopia 42,5% ja/või vasokonstriktsioon 49,3% juhtudest. Keskmine süstoolne visiidirõhk langes nii IHM kui ka kontrollgrupis. Statistilist erinevust ambulatoorse ja visiidirõhu languses kuuendal kuul ei esinenud. Siiski langes kodumõõtmistel saadud vererõhuväärtus kuuendaks kuuks olulisel määral (Publication III).

Kõrvaltoimete analüüs haaras 80 patsienti IHM grupist ja 81 patsienti kontrollgrupist. Kõrvaltoimete keskmine esinemissagedus oli IHM grupis oluliselt madalam kui kontrollgrupis.

Mitteinvasiivse IKG-põhine lähenemine muutis HT ravimivalikut, ennekõike suurendades diureetikumide ja vähendades beetablokaatorite kasutamist. Minu hüpotees on, et need erinevused ravimite valikus võivad olla vähemate kõrvaltoimete esinemissageduse põhjuseks.

Kuuendal kuul oli diureetikumide kasutajate hulk 41 (52%) kontrollgrupis ja 65 (84%) IHM grupis, mis tõenäoliselt suurendas vererõhuerinevuste esinemise tõenäosust gruppide vahel. On huvitav märkida, et diureetikume said ainult 52% kontrollgrupi patsientidest kuigi ESH ravijuhised soovitavad diureetikume kasutada enamikes ravile allumatu HT ravimikombinatsioonides.

Järeldused: Doktoritöö tulemused kinnitavad, et ravile allumatu hüpertooniatõve patsientide hemodünaamika monitoorimine ja impedantskardiograafia-juhitud ravimivalik vähendavad kodumõõtmiste vererõhuväärtuseid ja ravi kõrvaltoimete esinemissagedust. Järeldan, et ravile allumatu hüpertooniatõvega patsientide kodumõõtmiste tulemused on viisidi- ja ambulatoorse vererõhu väärtustest tundlikumad mitteinvasiivse hemodünaamika monitoorimisele ja impedantskardiograafia-juhitud ravimivalikule. Tulemused lubavad oletada, et hüpertooniatõve ravimivalik, mis põhineb patsiendi hemodünaamilise profiilil, on seotud kõrvaltoimete esinemissageduse üldise langusega ja võib viia paremini talutavate ravimite kasutamiseni, mis võib omakorda parandada patsientide ravisoostumust ning parandada hüpertooniatõve ravitulemusi.