Andero Uusberg: koroonakriis on aidanud mõista vaimse tervise tähtsust

Kuulute jaanuarist teadusnõukotta. Kas ettepanek tuli ootamatult ning kas võtsite ka mõtlemisaega?

Sellest oli küll räägitud, et teadusnõukojas võiks olla ka n-ö sotsiaalne mõõde, ja olin sellega kindlasti nõus, kuid ma ei arvanud, et see olen tingimata mina, kes seda mõõdet peaks teadusnõukojas esitama. Nii et ettepanek tuli tõesti ootamatult ja võtsin ka mõtlemisaega. Viimast lihtsalt selleks, et läbi mõelda töökoormus ja ka harjumuspärasest natuke avalikum profiil. Kuid see on tegevus, mille väärtus on oluline. Kõlab küll ehk veidi õõnsalt, aga mind ajendab missioonitunne: kui riik kutsub, tuleb minna.

Miks oli psühholoogi kaasamine teadusnõukotta vajalik?

Koroonakriisis rulluvad lahti inimest ja ühiskonda puudutavad protsessid, mille kirjeldamiseks on just psühholoogial ja teistel sotsiaalteadustel olemas intellektuaalsed tööriistad: mõisted ja mudelid. Kindlasti on eksitav arvata, et teadusnõukojas seni ei mõeldud neile protsessidele või et selle liikmed poleks enne minu liitumist kaalunud, missugused protsessid kriisi ja piirangute tagajärjel inimeses ja ühiskonnas toimuvad – loomulikult kaalusid ja loomulikult need kaalutlused on mõjutanud otsuseid. Aga ma loodan, et nüüd saame seda teha veel süsteemsemalt.

Kas teil on soovitusi, kuidas meditsiinitöötajad saaksid praeguses pingelises olukorras oma vaimset tervist hoida?

Meedikud on juba oma väljaõppest alates harjunud psühholoogiliselt raskete olukordadega mingil moel toime tulema. Teisalt – psühholoogina arvan, et ehk võiks meedikute toimetuleku tööriistakastis olla veidi rohkem näiteks supervisiooni või tõenduspõhiseid eneseabipraktikaid, et enesehoid meditsiinisüsteemi paremini integreeruks. Ja muidugi – kui kedagi peaks rünnatama, siis tuleb vajadusel anda asjadele ametlik käik.

Mil moel soovitate arstidel suhelda koroonaeitajate ja vaktsiinivastastega?

Siin on oluline eristada kahte tüüpi – paadunud eitajat ja kõhklejat. Eitajal on otsus tehtud juba enne, kui faktid lauale tulevad. Sageli iseloomustab teda vandenõuteoreetiline mõtlemine ja selliste inimeste puhul ei ole mõtet pikalt vaidlusse laskuda. Pigem hoida ennast ja oma aega. Üks erand sellele soovitusele on väga avalik vestlus, mis toimub näiteks sotsiaalmeedia seinal. Olgugi, et tõrgest inimest ümber ei veena, võib vestlust jälgida publik – kõhklejad – keda panevad esitatud argumendid meelt muutma.

Erinevalt eitajast on kõhkleja oma otsust alles kujundamas. Ta mõtleb ja otsib teema kohta infot ning kui tal on küsitavaid seisukohti, leidub tema inforuumis järelikult kahtlasi infoallikaid ja seda enam vajab ta usaldusväärset selgitajat. Muidugi – lihtne öelda, raske teha! Probleem on selles, et nende kahe tüübi eristamine ei ole alati lihtne.

On viidatud, et depressiooni, ärevuse ja väsimuse esinemist täheldati möödunud kevadel ka seni täiesti tervetel inimestel 2,5–3 korda varasemast enam.

Oleme just kolleegidega arutamas, kui suur võiks olla nende sümptomitega inimeste täpne arv, sest praegu on meie käsutuses vaid ebatäiuslikud andmed. Probleem on selles, et tegelikult ei ole kuni selle aastani Eestis läbi viidud süsteemset ja esinduslikku vaimse tervise uuringut. Senised uuringuid on olnud n-ö mugavusvalimiga ja arvata võib, et uuringus osalemise motiiv on olnud suurem neil inimestel, kellel on parasjagu „raskem“ olla. Nii et täpset arvu, kui palju ärevust ja väsimust esines, me ei tea, küll aga teame, et protsent on suur. Ka mujal maailmas on tehtud sarnaseid uuringuid ja saadud sama tulemus.

Kui tahes suur meeleoluhäirete levimuse muutus ka on, arvan ma, et selle taga on kaks mõnevõrra erinevat nähtust. Esiteks on tõesti rohkem tekkinud inimesi, kes kliinilises, rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni mõttes vastavadki depressiooni tunnustele, n-ö haiguskoosseis on olemas ja inimene vajab abi. Teiseks on ka neid, kellel näiteks depressiooni diagnoosida ei saaks, kuid kes lihtsalt kogevad sümptomeid (väsimust, ärevust, tujutust) tänu sellele, et aeg, olud ja elu on keerulised. See aga ei tähenda veel vaimset häiret, satutud on lihtsalt väga raskesse seisu.

Kas Eestis on plaanis esinduslikke vaimse tervise uuringuid?

Siin saan kummarduse teha sellele, et käima on lükatud Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring, mida tellib sotsiaalministeerium ja teeb Tervise Arengu Instituut koos Tartu Ülikooliga. Seal otsime vastust ka küsimusele, kas ja kuidas on koroonakriis mõjutanud Eesti inimeste vaimset tervist. Rahvusvahelised andmed viitavad sellele, et paraku on juurde tulnud lähisuhtevägivalda. Väidetakse, et suitsiide on rohkem, ja teades, et ka depressiooni esineb rohkem, tundub see reaalne. Samas olen lugenud välismaiseid uuringuid, mis näitavad, et tõendeid selle kohta tegelikult ei ole. Mõjudest vaimsele tervisele on olnud palju juttu, aga ilma andmeteta on keeruline otsustada, mis on tõsi, ning tõenduspõhiste vastuste andmiseks on praegu veel natuke vara.

Kas on tõenäoline, et kunagi ilmnevad n-ö pikaajalised mõjud, ja kui kaua võtab selliste mõjude ilmnemine aega?

Ma ei taha spekuleerida, aga välistada seda ei saa. Teada on, et stress on lühiajaliselt mobiliseeriv ja võib parandada mitte tingimata enesetunnet, aga toimetulekut. Samas kui stress väga pika aja jooksul kumuleerub, siis on sellel kindlasti mitte ainult psühholoogilised, vaid ka füsioloogilised negatiivsed järelmid. See, kas me hakkame tulevikus nägema näiteks kõrgvererõhktõve esinemise suurenemist ja kas suudame selle pandeemiaga kokku viia, saab olema teadlaskonnale huvitav proovikivi.

Kas oleme ühiskonnana valmis abistama inimesi, kelle vaimne tervis sai koroonaviiruse tõttu löögi?

Absoluutmõõtkavas saab sellele vastata, et ei ole valmis, sest näiteks vaimse tervise spetsialiste nappis meil juba enne pandeemia algustki ja pandeemia tõi nõudluse suurenemise. Relatiivses mõõtkavas näen aga positiivseid märke sellest, et koroonakriis on aidanud ühiskonnal mõista vaimse tervise tähtsust. See avaldub erinevatel tasanditel, alates sellest, et inimesed kogevad erinevaid sümptomeid ning see kogemus aitab neil mõista, mis üldse on vaimne tervis ja kuidas see võib käest minna. Aga ka ühiskonnas laiemalt, süsteemsemal tasandil on hakatud vaimset tervist rohkem väärtustama. Näiteks toon kasvõi hiljuti tehtud otsuse kliiniliste psühholoogide kutseaasta rahastamisest. Tean ka, et valitsuse juures olev innovatsioonimeeskond tegeleb vaimse tervise teemaga. Lisaks on mitmes riigiasutuses hakatud tellima supervisiooniteenust – töötukassas on seda tehtud pikemalt, nüüd on lisandunud supervisioon ka sotsiaalkindlustusameti töötajaile, kes puutuvad kokku abivajajatega. Ka erasektoris on üha enam algatusi, mis keskenduvad vaimsele tervisele, kas eraldi või terviklikult koos füüsilise tervisega. Võib öelda, et näeme olukorda, kus suurenev nõudlus suurendab ka pakkumist, ja see võib pikas perspektiivis olla kasulik.

Kas meil osatakse praeguseks piisavalt hästi vaimse tervise häireid ära tunda?

Mul ei ole andmeid, millele toetuda, aga julgen öelda, et isegi kui selle asjaga halvasti ei ole, siis kindlasti saaks paremini. Üha rohkem on teaduspõhiseid andmeid selle kohta, et suur roll on vaimsel tervisel ka füüsilises tervises. Näiteks on tõendatud seos ärevusele ja depressioonile kalduvuse ja kõrgvererõhktõve vahel. Lisaks sõltub vaimsest tervisest sageli see, kuidas tullakse toime füüsilise häirega, kui kiiresti paranetakse, kas tullakse kaasa raviskeemiga. Mõnikord saab muutus füüsilises tervises tõeliselt tuule purje siis, kui tuvastatakse vaimse tervise mure, näiteks depressioon või ärevus, ja ka see saab ravi. Ülikoolis töötades olen küll mõelnud, et ehk võiks meditsiiniõppes olla psühholoogiat praegusest pisut rohkem.

Mida peaksime kriisist õppetunnina kaasa võtma?

Nagu enne ütlesin, on oluline see, et vaimse tervise teemad on kerkinud fookusesse, ja eks paistab, kuhu sellega tüürime. Teiseks – intervjuu alguses kritiseerisin, et meil ei räägita piisavalt, millist ohtu kujutab koroonaviirus kasvõi vanematele ja kroonilistele haigetele. Aga seda enam on hea näha, et tegelikult on väga suur osa ühiskonnast valmis oma käigud ära jätma, et absoluutnumbrites väiksem grupp, eakamad, tunneksid ennast turvalisemalt. Arvan, et see on arendav kogemus. Küllap toob kriis kaugõppe ja kaugtöö kogemuse kaudu muutusi ka töö- ja kooliellu. Kindlasti on selgeks saanud, et me ei taha 100-protsendilist kaugõpet või -tööd, et sageli on parem hübriidvariant. Kriisiolukord on paljusid sundinud katsetama uusi vahendeid ja paljude jaoks murdis see barjääri, andis julgust. Usun, et edaspidi sünnib selle kogemuse pealt toredaid lahendusi.

Artiklit saab täismahus lugeda veebruari Lege Artisest. Ajakirja saab tellida siit.