Ameerika Diabeediassotsiatsiooni aastakoosolekul tegid ilma inkretiinid ja twinkretiinid

Twinkretiin tirzepatiid toob ennenägematu kaalulanguse (1)

Ravi kahetoimelise inkretiini agonist tirzepatiidiga suutis tekitada suurel enamusel III faasi kliinilises ravimiuuringus SURMOUNT osalenud rasvunud, kuid ilma diabeedita patsientidel suure kehakaalu languse. Kuigi uuringus ei võrreldud ravimit teiste kaalulangetamise meetoditega, olid tulemused sarnases suurusjärgus bariaatrilise kirurgia või suures annuses semaglutiidiga saavutatud tulemustega.

Uuringus randomiseeriti 2500 inimest saama tirzepatiidi erinevaid annuseid (5, 10 või 15 mg) või platseebot. Üks kord nädalas süstitava tirzepatiidiga uuring kestis kokku 72 nädalat. Kaalulanguse 5% või enam saavutas 91–96% patsientidest, seda sõltuvalt annusest. Kõige suuremat annust saanutel oli keskmine kaalulangus 20% kehakaalust ning koguni 40% kõige suuremat annust saanutest kaotas kehakaalust vähemalt 25%. Uuritavate keskmine kehakaal oli alguses 104 kg ja see langes 72 nädalaga keskmiselt 16–23 kg.

Kas tirzepatiid aeglustab neerufunktsiooni langust 2. tüüpi diabeedi korral? (2)

Tirzepatiidist võib saada ka hea relv võitluses diabeetilise neerukahjustusega – SURPASS-4 uuringus vähendas ravim makroalbuminuuria kujunemise tõenäosust.

Üks kord nädalas süstitavat tirzepatiidi uuriti 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli suur kardiovaskulaarne risk ja erinevas raskusastmes krooniline neeruhaigus. Võrdluses igapäevase glargiininsuliiniga aitas uuringuravim vähendada glomerulaarfiltratsiooni (eGFR) langust, vähendas albumiini/kreatiniini suhet uriinis ja lõppstaadiumi neeruhaiguse riski. Samal ajal oli kliiniliselt olulise hüpoglükeemia risk väike.

SURPASS-4 uuringu peamised tulemused avaldati eelmisel aastal ja seal näidati, et suukaudse raviga ebapiisavalt kontrollitud diabeediga patsientidel aitab tirzepatiid HbA1c taset langetada paremini kui glargiininsuliin. Nüüd viidi läbi täiendavad neerukahjustuse uurimise analüüsid, mille tulemused olid positiivsed. Mediaaniga 85 nädalat (kuni 104 nädalat) kestnud jälgimisperioodi vältel vähendas tirzepatiid võrreldes insuliiniga makroalbuminuuria teket umbes 60% võrra. eGFR ≥ 40% languse riski vähendas tirzepatiid statistiliselt mitteoluliselt – võimalik, et uuring oli selle hindamiseks liiga väikese võimsusega. Mõju neerusurmadele ja lõppstaadiumi neerupuudulikkusele ei saanud hinnata, kuna neid sündmusi toimus liiga vähe.

Dulaglutiid on 2. tüüpi diabeediga noortel paljulubav (3)

USA-s on GLP-1 retseptori agonistidest noorukite 2. tüüpi diabeedi raviks heaks kiidetud igapäevaselt süstitav liraglutiid ning üks kord nädalas süstitav eksenatiid. Nüüd võib sinna lisanduda üks kord nädalas süstitav dulaglutiid.

AWARD-PEDS uuringus näidati, et 2. tüüpi diabeedi ja rasvumisega noortel, kes võisid, aga ei pruukinud saada ravi metformiini või basaalinsuliiniga, ja kellele lisati üks kord nädalas 0,75 mg või 1,5 mg dulaglutiidi, saavutasid 26 nädalaga parema HbA1c taseme kui need, kellele lisati platseebo. Uuringus osales 154 noorukit, kellel oli 2. tüüpi diabeet ning kelle kehamassiindeks oli suurem kui ealine 85. protsentiil. Noored randomiseeriti 1 : 1 : 1 saama 26 nädala jooksul kas kahte erinevat doosi dulaglutiidi või platseebot ning sellele järgnes 26 pimendamata nädalat, mille jooksul sai platseebogrupp 0,75 mg dulaglutiidi. Noorte keskmine vanus oli 14,5 aastat ja kehamassiindeks 34 kg/m².

Esimese 26 nädalaga suurenes HbA1c tase platseebot saanutel 0,6% võrra, samal ajal vähenes see dulaglutiidi 0,75 mg grupis -0,6% ja dulaglutiidi 1,5 mg grupis -0,9% võrra. Kehamassiindeksi ja rasvumisega seotud tegurite osas ei olnud gruppide vahel erinevust ka 52 nädala möödumisel. Näib, et noorukid on GLP-1 retseptori agonistide kaalu langetavate mõjude suhtes mingil põhjusel resistentsed, kuna ka liraglutiidi ja eksenatiidi uuringutes oli näha samasugune mõju puudumine.

Ravimi ohutusprofiil oli sarnane täiskasvanutega.

Arvestades HbA1c progresseeruvat suurenemist varasemas märgilises TODAY uuringus, ja et 34%-l noorukitest oli seal HbA1c 10% ja rohkem, on efektiivset ja ohutut diabeediravi selles eagrupis hädasti vaja.

Empagliflosiin on südamepuudulikkusega patsientidele parem kui inkretiinid (4)

Viis aastat kestnud päriselu uuring EMPRISE näitab, et empagliflosiin oli seotud südamepuudulikkuse (SP) tõttu hospitaliseerimiste suhtelise riski vähenemisega – võrreldes DPP-4 inhibiitoritega 50%-lise vähenemisega ning võrreldes GLP-1 retseptori agonistidega 30%-lise vähenemisega. USA-s on igal viiendal 2. tüüpi diabeediga patsiendil ka SP, seega mõju haiglate koormusele ja SP-ga patsientide elukvaliteedile ning suremusele võib olla märkimisväärse ühiskondliku tähtsusega.

EMPRISE’i uuringus kasutati andmeid Optum Informaticsi ja IBM MarketScani andmebaasidest (aastad 2014–2019). Võrreldi empagliflosiini, DPP-4 inhibiitorite ja GLP-1 retseptori agonistide tarvitajate hospitaliseerimisi SP tõttu (SP esimese diagnoosina) või hospitaliseerimisi, kus SP oli märgitud kaasuva haigusena. Kasutati ka Medicare’i ravikindlustuse andmeid südamelihase infarkti, insuldi ja kogusuremuse kohta. Ohutusnäitajatena hinnati alajäsemete amputatsioone, mitte-lülimurdude esinemist, diabeetilist ketoatsidoosi, ägedat neerukahjustust, neeru- ja põievähkide diagnoosimist.

Kokku kaasati analüüsidesse 115 116 patsiendi andmed, kes tarvitasid kas empagliflosiini või DPP-4 inhibiitoreid ja olid omavahel sobitatud 140 erineva teguri suhtes. Leiti, et võrreldes DPP4-inhibiitoritega oli empagliflosiini tarvitamine seotud SP tõttu hospitaliseerimiste vähenemisega – SP tõttu hospitaliseerimised vähenesid 53% võrra ja kõik hospitaliseerimised, kus oli märgitud SP, vähenesid 33% võrra. Kogusuremus vähenes 44%, kuid müokardiinfarktide ja insultide esinemine oluliselt ei erinenud.

Ohutusnäitajate osas oli empagliflosiini tarvitamine seotud 27% väiksema ägeda neerukahjustuse riskiga ning 88% suurema diabeetilise ketoatsidoosi riskiga. Erinevust alajäsemete amputatsioonide, luumurdude, neeru- ja põievähkide vahel ei leitud.

Lisaks kaasati analüüsidesse 72 498 empagliflosiini ja liraglutiidi tarvitajate omavahel sobitatud paari. Empagliflosiini tarvitamine oli seotud 38% võrra väiksema SP tõttu hospitaliseerimistega, erinevust kogusuremuse, insuldi ega müokardiinfarktide osas ei leitud. Tulemused olid ühesugused sõltumata patsientide eelnevast südame-veresoonkonnahaiguste anamneesist.

Pane tähele!

• Põhjalikum ülevaade ADAst ilmub Lege Artises. Ajakirja saab tellida siit.
• Oktoobris toimub Diabeedikonverents 2022, kus esitletakse olulist infot EASD kongressilt. Rohkem infot siit.

Kasutatud kirjandus

1. Jastreboff AM, Aronne LJ, Ahmad NN, et al. Tirzepatide Once Weekly for the Treatment of Obesity. N Engl J Med 2022 Jun 4. doi: 10.1056/NEJMoa2206038.
2. ADA 2022 Scientific Sessions. Presented on June 3, 2022. Abstract 17-OR.
3. Arslanian SA, Hannon T, Zeitler P, et al. Once-Weekly Dulaglutide for the Treatment of Youths with Type 2 Diabetes. N Engl J Med 2022 Jun 4. doi: 10.1056/NEJMoa2204601.
4. Patorno E, Pawar A, Wexler DJ, et al. Effectiveness and safety of empagliflozin in routine care patients: Results from the EMPagliflozin compaRative effectIveness and SafEty (EMPRISE) study. Diabetes Obes Metab 2022; 24 (3): 442–454.