AASTALÕPU KOMMENTAAR Ortopeedia eriala varjutavad äärmiselt pikad ootejärjekorrad

Mida peate 2017. aasta olulisemateks sündmusteks tervishoius?

Eesti traumatoloogide-ortopeedie seltsi esindajana tahaksin eelkõige uhkustada meie ortopeediat puudutava sündmusega. Eesti ortopeedidele oli see aasta eriline eelkõige seetõttu, et tähistasime aasta alguses oma erialaseltsi 40. sünnipäeva ning andsime sel puhul välja ka raamatu "Eesti ortopeedia lugu". See üritus ja ka raamat vaatasid küll rohkem minevikku, kuid loodame, et meie eriala minevik on olnud piisavalt tugev ja inspireeriv, et noored kolleegid saaksid entusialtlikult tulevikku vaadata.

Tervishoius tervikuna ortopeedide jaoks olulisi sündmuseid ei toimunud, aga oleme siiski jätkuvalt lootusrikkad.

Millised on teie nägemuses peamised lahendamist vajavad küsimused?

Eks need peamised mured ole ortopeedidel sarnased teistega: alarahastus, pikad järjekorrad ja järjest suurenev patsientide rahulolematus, mis muudab ka meedikute töö üsnagi pingeliseks.

Meie erialal on olukord väga kriitiline äärmuslikult pikkade ootejärjekordade tõttu. Eelkõige just suurte liigeste plaanilised ootejärjekorrad on kasvanud lubatust 2-3 korda pikemateks ning olulist paranemist hetkel ei paista. Erinevates haiglates on järjekorra pikkus erinev ning eriti keerukas on töö nendel haiglatel, kes lisaks plaanilisele tööle ka vältimatu abina liigesete endoproteesimisi ja revisjoni operatsioone teostavad.

Probleemiks on kindlasti seegi, kui erialal lepingu mahud hoopis vähenevad. Näiteks sel aastal vähenes skeletitraumadele eraldatud leping (vähemalt Tartus). Samas on teada, et traumade hulk tegelikult kasvab, traumapatsient vananeb ja suurenevad raskused edasisele järelravile saamisega.

Milliseid olulisemaid muutuseid näete tulemas tervishoius järgmisel aastal?

Me väga loodame, et tuleval aastal seatakse esikohale siiski patsiendid ning kvaliteetne arsiabi muutub veidi kättesaadavamaks.

Vahel jääb tunne, et meie ametnikel on arvamus, et plaanilise ootejärjekorra operatsioonid on midagi sellist, mida võib teha (kui aega ja raha üle peaks jääma), aga mida saab lõpmatuseni ka edasi lükata. Tegelikult on nende "plaaniliste" hulgas palju selliseid operatsioone, mis suudaks märkimisväärselt parandada inimeste elukvaliteeti ja tulenevalt sellest vähendaks ka koormust haigekassale.

Tegelikult teeb meile muret ka see, et kõikide plaanide, rahastuste ja visioonide koostamise juurde ei kaasata erialaspetsialiste ega arvestata haigestumiste spetsiifikaga. Liiga palju on praegu emotsionaalseid või "exceli tabelisse sobivaid" otsuseid. Ametnike kabinettidest, mis sageli sadade kilomeetrite kaugusel haiglast, paistab haigete ravimine hoopis teistsugune kui meedikutele, kes veedavad enamiku oma ajast haiglaseinte vahel.

Olen kindel, et mitte ainult ortopeedid vaid ka kõik teised erialade ühendused on valmis panustama, et meie patsientidele leida parimad ja efektiivsemad lahendused.

Seega jääme lootma, et uus aasta toob pöörde ning lisab kõigile tarkust ja soovi koostööks kriitiliseks kujunenud tervishoiu olukorra päästmisel.