30 aastat laste onkoloogiaosakondade avamisest | “Rõõmu teevad laste säravad silmad, siirus ja paranemine“
Tänavu möödub 30 aastat laste onkoloogiaosakondade avamisest Tallinnas ja Tartus.
Avaldatud
Viimati uuendatud
„Ei ole suuremat rõõmu, kui oleme kõik koos maratoni võitnud ja vähi seljatanud,“ ütleb Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloog Sirje Mikkel. „Meile teevad rõõmu laste säravad silmad, nende siirus ja muidugi paranemine.“
Lastehematoloogia arengule pani Tartu Ülikooli lastehaiglas aluse dotsent Liia Sildver, kes alustas eriala õpetamist tollases TRÜ pediaatria kateedris, kuid eraldiseisev lastehematoloogia ja -onkoloogia osakond avati ülikooli lastehaiglas 2. veebruaril 1992. aastal osakonnajuhataja dr Elsa-Ene Kikerpilli ja dr Kaie Pruunsilla eestvõtmisel.
1998. aastast alates liitus laste hematoloogia-onkoloogia osakond intensiiv-hematoloogia osakonnaga. Sellest ajast on koos lastega osakonnas ka täiskasvanud patsiendid.
„Laste seisukohalt oleks kindlasti parem eraldi osakond, sest siis oleks personal lastele orienteeruva väljaõppega,“ leiab Mikkel. Samas märgib ta, et kuna ka lastele tehakse kõrgdoosis keemiaravi koos vereloome tüvirakkude siirdamisega, mida võib olla aastas 1-8, siis on seda koostöös täiskasvanute hematoloogidega parem läbi viia. Nende aastate jooksul on ka personal lastega kohanenud.
Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja dr Ain Kaare ütleb, et praeguste mahtude ja töötajate arvu juures ei olekski mõistlik eraldi osakonda pidada, vaid piisab funktsionaalsest struktuuriüksusest. Niisiis on praeguseks Tartus üks suur hematoloogia osakond, mis hõlmab endas laste onkoloogia-hematoloogiat, täiskasvanute hematoloogiat ja vereloome tüvirakkude siirdamist.
Lasteosakond avati samal aastal ka Tallinnas
„30 aastat – me oleme noore täiskasvanu eas!“ ütleb Tallinna Lastehaigla hematoloogia-onkoloogia osakonna juhataja dr Kadri Saks. Tallinnas raviti onkoloogilist ravi vajavaid lapsi varem Tallinna Vabariiklikus haiglas ja Nõmmel, kuid 1992. aasta teisel poolel koliti suurde lastehaiglasse.
Saksa sõnul olid patsiendid enne lasteosakonna loomist erinevate täiskasvanute osakondade vahel laiali pillutatud.
„Meie ravi on täiskasvanute omast erinevad ja sellepärast on oluline koondada need haiged õigesse haiglasse,“ selgitab Saks. Uues osakonnas hakati läbimõeldumalt ja süsteemsemalt ravima laste soliidkasvajaid. Leukeemia ravi tuli dr Orgulasega kaasa Vabariiklikust ja Nõmme haiglast. See oli esialgne baas, mille pealt liiguti edasi. „Kõige rohkem aega võttis kesknärvisüsteemi kasvajate jõudmine lastehaiglasse, sest see ravi on väga keeruline, siiani. Kaua on aega võtnud lümfoomiga patsientide üle tulemine lastehaiglasse, sest see oli suhteliselt killustunud.“
Tallinna ja Tartu koostöö
Tallinna ja Tartu vahel käib tihe koostöö. Kaare täpsustab, et kuna Tartu osakond on Eestis ainus, kus tehakse lastele vereloome tüvirakkude siirdamist, siis suunatakse kõik need lapsed, kes seda liiki ravi vajavad, Tallinnast Tartusse.
„Meil on väga hea koostöö. Kuna siirdamisosakond on Tartus, siis see juba eeldab head planeerimist. Eraldi töötada ei saakski,“ kiidab Saks. „Tunnen, et nii Tartu kui Tallinna lasteonkoloogid on kui ühes osakonnas ja see, et me eksisteerime kahes erinevas haiglas, on lihtsalt seotud Eesti tingimustega.“
Täpsem diagnoos ja ravi
Kui vaadata möödunud 30 aasta peale, siis on Kaare sõnul jäänud haigused tegelikult samasugusteks.
„Kui meil on aastas kolm juhtu ja igaüks on erineva alavormiga, siis on ju selgelt tegu harvikhaigusega,“ lausub Kaare.
Ka Saks tõdeb, et tänapäeval saab kasvajaid uurida oluliselt rohkem kui varem, mis omakorda mõjutab diagnoosi ja ravi.
„Minu meelest on suurepärane näide kesknärvisüsteemi kasvajad. Kui vaatame nende kasvajate klassifikatsiooni, kasvõi 2016. ja 2021. aastat, siis on sinna lisandunud palju uusi kasvatajate nimesid,“ lausub ta. „Me saame neid kasvajaid päris palju molekulaarselt uurida. Kas see ka ravis palju määrab, seda praegu veel ei tea. Seda näitavad tõenäoliselt järgmised 10 aastat, kui palju ravi muutub ja kui palju täpsem diagnooside lisandumine muudab meie ravikäitumist. Aga kindlasti saame praegu teha palju personaliseeritumat ravi kui varem.“
Mikkel nendib, et laste kasvajate diagnoosimine on raske, kuna esmased sümptomid on mittespetsiifilised. Koostööd tuleb lisaks haigele lapsele teha kogu perekonnaga, sageli ka vanavanematega. Kui varasemalt vanemad usaldasid arsti täielikult, siis nüüd on tema sõnul esmaseks nõuandjaks sageli dr Google.
Eestis on olukord hea
Mikkel kinnitab, et tänu personali teadmiste ja oskuste paranemisele, diagnoosimisel immuunfenotüpiseerimise ja molekulaarbioloogiliste uuringute kasutusele, ravimite kättesaadavusele, kaasaegsete raviprotokollide kasutusele võtule ja vereloome tüvirakkude siirdamise võimalusele, on olulisel määral paranenud laste hematoloogiliste ja onkoloogiliste haiguste ravi tulemused. Laste kasvajate sagedus Eestis aastatel 1995-1999 oli 14,4 juhtu 100 000 lapse kohta aastas, 2010-2014. aastal 17,2 juhtu aastas. Elulemus kõikide kasvajate osas on tänasel päeval ca 80%.
Kui Eestit võrrelda kogu ülejäänud maailmaga, siis on Saksa hinnangul meie olukord hea.
Patsiente saab väga hästi aidata ja nad jõuavad suhteliselt kiiresti õigesse kohta. Vähemalt reeglina on see nii. Saks toob välja, et kuigi lasteosakonnad on 30 aastat eksisteerinud, on tema jaoks vahel lausa hämmastav, et osa patsiendid satuvad kõigepealt ikkagi täiskasvanute süsteemi. See võib põhjustada diagnoosi ja ravi hilinemist.
„Kuni 18-aastased peaksid ikkagi kuuluma lastehaiglasse,“ ütleb ta ning täpsustab, et natuke küsitav on vanusegrupp 17-18, sest selles eas patsiendid põevad juba ka haiguseid, mis on rohkem iseloomulikud täiskasvanutele ja selles osas on teadmised täiskasvanute osakondades paremad. „Kui patsient satub lastehaiglasse, aga me näeme, et diagnoos on rohkem täiskasvanulik, siis me suuname ta täiskasvanute osakonda. Minu meelest ongi täiesti normaalne, et kui me diagnoosi paneme, saame meie otsustada, kas ravi toimub laste või täiskasvanute haiglas.“
Uute ravimite puhul oleks vaja dünaamilist lähenemist
Mikkel toob välja ühe probleemkoha: kuigi Eestis suudetakse ravida terveks järjest rohkem vähihaigeid lapsi, võib pikema elulemuse taganud ravi põhjustada hiljem avalduvaid terviseprobleeme ehk hilistüsistusi. Need võivad mõjutada lapse elukvaliteeti ja vajavad pikaajalist multidistsiplinaarset käsitlust ja ravi.
„Üks viimase aja meie valdkonna teadusuuringute eesmärkidest on leida optimaalne efektiivsuse ja ohutuse tasakaal laste vähiravis, et ennetada hilistüsistuste teket ja selle kaudu parandada elukvaliteeti ilma languseta ravi efektiivsuses,“ ütleb ta.
Teine probleem, millest on palju kõneldud, on uute ravimite kättesaadavus. Ain Kaare räägib, et harvikhaiguste ravimite kompenseerimiseks puudub eraldi mehhanism, kuid sellistel juhtudel peaks olema taotluse läbivaatamine oluliselt kiirem ja patsiendipõhine mitte diagnoosipõhine. Vastasel korral ei jõua patsiendid uut ravimit lihtsalt ära oodata.
Ka Saks ütleb, et kuigi haigekassa toetab väga palju, on siiski selliseid patsiente, kelle puhul esmane ja teisene ravivalik ei aita, aga on teada, et kolmas või neljas valik võib aidata, kuid need pole kompenseeritud.
„See on iga kord keeruline küsimus, kui palju peaks haigekassa selliseid uusi ravimeid toetama. Ma arvan, et niisuguses erialas, nagu on laste hematoloogia-onkoloogia, mis tegeleb ainult harvikhaigustega, oleks mõistlik, kui uute ravimite lisandumised oleksid individuaalselt läbi arutatavad mitte rangete normatiivide järgi,“ toetab Saks Kaare mõtet. „Nii haruldaste haiguste puhul, nagu meil lasteonkoloogias on, võiks süsteem olla dünaamilisem.“
Dr Sirje Mikkel ja dr Kadri Saks räägivad ägedast leukeemiast lapeeas ja kesknärvisüsteemi kasvajatest lähemalt 25. novembril toimuval vähikonverentsil. Kava ja registreerimisinfo leiab siit: https://www.med24.ee/koolituskalender/v%C3%A4hikonverents-2022