Ülevaade mürgistusinfoliini 16662 tööst

Infot väljastatakse nii eesti, vene kui vajadusel ka inglise keeles. Peaasjalikult vajavad inimesed nõu kodus juhtunud õnnetuse tõttu, ent võib juhtuda, et mürgistus tabab ka reisil olles.

Laste ravimimürgistused

Kodustes õnnetustes on peale kemikaalide sageduselt oluliselt kohal ka ravimimürgistused, seda nii täiskasvanutel kui ka lastel. Laste mürgistuste osakaal on kõikide mürgistuste hulgas aasta-aastalt vähenenud, ent on siiski endiselt probleem (vt joonis 1).

Kui 2019. aastal võtsime tähelepanu alla mürgistused ja eeskätt kõige suurema grupi, kemikaalimürgistused (sh desinfitseerimisained) (2), siis märkasime tulemustes muret tekitavat suunda: laste sünnijärgses vanusegrupis näitas aastate statistika üksnes kasvutrendi.

COVID-19 alguses 2020. aastal uurisime peale üldise statistika ka kõiki info­liini 16662 kõnekaarte, et saada teada, miks laste esimesel eluaastal on mürgistus­õnnetuste arv aina suurenemas (3) (vt joonis 2). Kokku analüüsiti 945 kõnet.

Selgus, et mürgistuste põhjused ja seda tekitanud ained muutusid koos vanusega. Nooremas rühmas andis 83,3% valesti manustatud ainetest lapsele lapsevanem või vanavanem, vanemas rühmas oli lapsevanem mürgistuse põhjustaja vaid 19%-l juhtudest.

Nooremas vanuserühmas olid 83% valesti manustatud ainetest originaal­pakendis ja sisaldasid enamasti ravimeid/toidulisandeid (59,7%), teisele kohale jäi kodukeemia (28,6%). Kosmeetikatooted ja taimed/seened selles rühmas praktiliselt puudusid.

Selgusid ka täpsemad vale aine manustamise põhjused: ravimite/toidulisandite segiajamine hõlmas tavaliselt üksteisega äravahetamiseni sarnases pakendis tooteid, enamasti D-vitamiini sisaldavad 10 ml pudelid versus sarnased pudelid, mis sisaldasid silmatilku, eeterlikke õlisid, e-sigareti täitevedelikke, 30% äädikat, küünelakieemaldajat jne (vt foto 1, kus on 10 ml pudelikesed kodudes) ja sarnase välimusega väikesed salvituubid.

Peaasjalikult juhtuvad õnnetused 10 ml pudelikestega siis, kui lapsele on vaja anda D-vitamiini, aga andja ajab selle segamini samas kohas hoitavate muude pudelitega. Tavaliselt on õnnetused juhtunud kas varahommikul (on kiire) või hilja öösel, kui lapsed juba magavad ning üksjagu väsinud emale meenub vitamiini andmise vajadus. Segiaetud pudelite tõttu märgatakse õnnetust siis, kui laps hakkab nutma. Seetõttu on ülioluline ette näha võimalikku ohtu juba taoliste pudelikeste/tabletikarpide koju toomisel.

Siinkohal on suur roll ka apteekritel, kes saavad omalt poolt anda panuse ohtude märkamisel ja juhtida kliendi tähelepanu sellele, et kodused ravimite hoiustamissüsteemid tasub varakult läbi mõelda.

Näiteks tasub juba apteegis suunata inimese tähelepanu sellele, et hea oleks hoida ravimeid ja muid väikepudeleid eraldi. Nii välditakse olukordi, kus kiirustades või väsimuse tõttu haaratakse tähelepanematusest vale pudel ja tagajärjeks ongi mürgistus.

Lastele mõeldud ravimeid on kõige parem üldse eraldi hoida, kas eraldi suletavas kapikeses või ravimikapis eraldi korvis.

Eakate ravimimürgistused

Õnnetused juhtuvad ka siis, kui erinevad ravimid on ühes käepärases karbis ja ravimid aetakse lihtsalt segamini. Samal moel juhtuvad õnnetused ka eakatel inimestel oma ravimitega, eriti kui ravimeid võttes prille ette ega toas tuld põlema ei panda, ent ravimeid on segamini aetud ka kemikaalidega (4) (vt joonis 3).

Sageli elavad õnnetusse sattunud eakad ka üksi (eriti kuni 84. eluaastani juhtunud õnnetused, vt joonis 4) ning murelikuks teeb, et eakas ei oska mürgistust märgata enne, kui naabrinaine või teised tuttavad külla tulevad
(vt joonis 5).

Nõuandeid

Pakendi suurused
Apteekri laua juures otsustab inimene, kas osta geneerilist või originaalravimit, samuti otsustab ta pakendi suuruse üle. On juba hea tava, et apteeker sellistel juhtudel küsib, kas kodus on ka väikesi lapsi.

Eeskätt tasub läbi mõelda erinevate ravimipakendite suurused – väikeste lastega kodudes võiksid olla kasutusel kuni 20 tabletiga pakendid, ravimite turva­pakendid ehk blisterpakendid, millest laps ei saa üksioleku aja jooksul kätte enam kui ühe tableti. Nii säästavad lapsevanemad oma edaspidist muret ja hirmu, kui õnnetus on juhtunud.

Õnnetuse juhtudes ja suurte pakendite korral on ette tulnud, et lisaks kiirele esmaabi andmisele tuleb põrandal laiali olevat tabletihunnikut üle lugeda (otsida vaiba alt, diivani vahelt, kodulooma suust, lapse taskutest) või meenutada topsist eelnevalt võetud ravimite arvu.

Ravimite asukoht ja manustamine
Ühe suurema õnnetusjuhtumite grupi moodustavad ka sellised õnnetused, kus unustatakse ravimid (ja kemikaalid) laste vaate- ja käeulatusest turvalisse kohta panna. 6–12 kuu vanuste lastega juhtunud mürgistustest on 50% seotud sellega, et laps on ise ulatunud talle ohtliku tooteni. Nii on juhtunud, et kui ravimisiirupile pole kork pärast lapsele manustamist kohe peale saanud ja lapsevanem on korraks eemale läinud, avastab ta naastes, et kogu ravimipudel või ka tabletitops on tühi. Seega taas mõte apteekritele: tasub inimestele meelde tuletada ravimi väljastamisel, et kork tuleb kohe pärast ravimi võtmist taas peale panna.

Teisalt vajab läbimõtlemist ka täiskasvanute endi ravimivõtmine, mida pole mõistlik laste nähes teha – muidu õpivad lapsed ise ravimit haarama ja ka lapsekindlaid pudeleid avama, sest lapsed jäljendavad loomuomaselt vanemaid.

Vedelate ravimite manustamine
Mürgistusinfoliinile helistatakse võrdlemisi tihti seoses vedelate ravimite ebatäpse manustamisega. Tuletame mürgistusinfoliinilt siis ka meelde, et vedela ravimi mõõtmiseks on ainus sobiv vahend kaasasolev mõõdulusikas. Selle asendamine koduse tee- või supilusikaga ei ole mõistlik, sest ravimi kogus peab olema täpne. Tee- ja supilusikaid on täna­päeval väga mitmes suuruses.

Ka ei tohi ravimit manustada otse pudelist, sest nii ei pruugi olla võimalik lõplikult manustatud kogust kindlaks määrata. Ravimi ülemäärane kogus kujutab endast ohtu. Ka pudeli tilgasüsteem võib alt vedada – seetõttu tuleb ravim esmalt lusikale tilgutada ja alles seejärel manustada.

Ent mürgistusteabekeskuse eksperdid teevad selliseid tähelepanekuid alati tagantjärele tarkusena. Ennetamiseks on hea inimese tähelepanu suunata juba ravimi väljastamisel, nii saab inimene ise õnnetuse ärahoidmiseks palju ära teha.

Enamasti juhtuvad õnnetused ikka kõige sagedamini kasutatavate ravimitega, ATC kodeeringus N-grupi ravimitega. Muret teevad teismeliste enesekahjustamise eesmärgil juhtuvad mürgistused.

Kokkuvõtteks

Ravimimürgistuste teemat kokku võttes soovitame inimestel meeles pidada lihtsaid reegleid. Mürgistuse vältimiseks kontrolli ravimeid võttes kolm korda:

1. Pakendit avades kontrolli, kas selle sees on õige ravim.
2. Ravimi manustamise eel kontrolli, kui palju peab võtma. Pööra erilist tähelepanu mõõtühikule: milliliitrit ja milligrammi ei tohi segi ajada.
3. Kohe pärast kasutamist kontrolli, kas ravim sai tagasi õigesse pakendisse ja lastele kättesaamatusse kohta.

Need on üldiselt lihtsad reeglid, mille apteegis meelde tuletamisest on juba palju abi. Saame infoliinil aeg-ajalt ka tagasisidet, et neid küsimusi esitatakse. Oleme meie apteekritele selle töö eest väga tänulikud ja toetame teavitustöös ka edaspidi.

Terviseameti mürgistusteabekeskuses on kujundatud ja välja töötatud ka apteekides abistavaks materjaliks mitmeid animatsioone erinevatele ekraanidele, mida hea meelega jagame kasutamiseks tasuta. Need aitavad apteegikülastajatel nt järjekorras seistes olulist meeles hoida või meelde tuletada.

Lihtsad juhised ja soovitused on viimastel aastatel pälvinud palju tähelepanu ning inimesed on ka oma riski­käitumist muutnud. Sellest annab märku ravimite segiajamisest ja valest manustamisest tulenenud mürgistus­patsientide arvu vähenemine nii mürgistusinfoliinil 16662 kui ka haiglates (vt joonis 6 ning tabelid 1 ja 2).

Ükski mürgistus ei pea juhtuma ja kõik mürgistused on välditavad!

Esmaabireeglid

• Kui õnnetus on juhtunud, loputa suu tavalise veega ja tee kindlaks, mida ja kui palju alla neelati. Seejärel helista mürgistusinfo telefonile 16662, et saada hinnang õnnetuse ohtlikkuse kohta ja juhised järgmisteks sammudeks. Mürgistusinfoliinile võib helistada ka siis, kui pole kindel, kas on tekkinud mürgistusoht – näiteks siis, kui laps on kätte saanud mõned rohud või mõnd ravimit on antud liiga palju. Mürgistusinfoliin aitab sellises olukorras õige otsuse teha.
• Oleme tajunud inimeste ja tervishoiuspetsialistide ootust, et mürgistuse korral on abiks alati antidoot. Peame siinkohal siiski optimismi jahutama, sest antidoote on olemas vaid väga vähestele mürkainetele. Tervishoiuteenuste osutajatel on kaks suuremat antidootide varu. Esiteks on haiglate soetatavad antidoodid, mida kasutatakse sageli ka muude somaatiliste haiguste raviks, teine suurem varu on riigi ostetavatest ja haiglatele laialijagatavatest vastumürkidest, mis on kulukad. Viimaste kohta saab infot ka Terviseameti mürgistusteabekeskuse veebilehelt (5).
• Peamine mürgistuste ravi on sümptomaatiline, ent ülioluline on nii õige esmaabi kui ka mürkaine eliminatsiooni vähendamine.
• Õige esmaabi kohta liigub ringi veel hulk rahvapärimusi, ent tänapäeval kehtivad soovitused on leitavad keskuse veebilehelt (6).
• Tasub meeles pidada lihtsat reeglit: alati aitab tavaline vesi. Nahale sattunud kemikaal tuleb pikema aja jooksul maha pesta, allaneelatud kemikaali korral suu loputada ja juua väikeste lonksudega vett ning uurida infoliinilt 16662 edasisi tegevusjuhiseid.
• Ravimitest, taimedest, seentest tekkinud mürgistuste korral võib ülioluliseks osutuda ka aktiivsüsi, seda õigel moel ja õiges koguses manustatult. Tuleb tähele panna, et aktiiv­süsi ei aita kemikaalimürgistuste, sh alkoholi­mürgistuse korral. Mürgistuste esma­abiks peaks igas kodus olema vähemalt 50 grammi aktiivsütt.
• Haiglates ja kiirabis kasutatakse mugavalt manustatavat aktiivsöepulbrit, ent tavainimesel on võimalik soetada apteegist peamiselt aktiivsöetablette, üks tablett on 0,25 g.
• Aktiivsütt ei tohi siiski ise manustada, sest ka see on ravim oma kõrvaltoimetega. Aktiivsöe manustamise vajaduse üle otsustab mürgistusteabekeskuse ekspert, kui helistada numbrile 16662, seda ööpäev läbi kõikidel päevadel nädalas. Kõned on kohaliku kõne hinnaga ning anonüümsed.

Kasutatud kirjandus

1. Terviseameti mürgistusteabekeskuse statistika. https://www.16662.ee/et/statistika
2. Kastanje R, Kukker A, Oder M. Message on the bottle. How does wrong package influence occurrence of caustic and corrosive chemical exposures. Estonian experience. Clinical Toxicology 2020; 58 (6): 601.
3. Kastanje R, Koltšanova R, Razumnaja A, et al. Bottels and messages revisited: circumstances of poisonings among under 1 year old infants in Estonia. Clinical Toxicology 2021; 59 (6): 575.
4. Kastanje R, Koltsanova R, Oder M. Circumstances of accidental poisonings in Estonias elderly – a 12 year retrospective analysis. Clinical Toxicology 2022; 60 (1).
5. Terviseameti mürgistusteabekeskus. Antidootide baas. https://www.16662.ee/et/tervishoiutootajale/antidootide-baas
6. Terviseameti mürgistusteabekeskus. Esmaabi. https://www.16662.ee/et/esmaabi