Toidutalumatus ja selle testimine

Kahjuks võib mittevajalike ja valede uuringutega põhjustada tervisele rohkem kahju kui kasu. Eriti ohtlik on põhjendamatute toidupiirangute tegemine lastel: kasvav organism vajab mitmekülgset täisväärtuslikku toitu ning valedel alustel toitude vältimisega on suur oht väärtoitumuse ning ka vaimsete toitumishäirete tekkeks.

Toiduallergia ja toidutalumatuse erinevused

Kuigi inimeste enda hinnangul esineb toiduallergiaid ligi 25%-l inimestest, siis tegelikult on diagnoositud toidu­allergiat vaid 2–3%-l elanikkonnast. Toiduallergia on immuunsüsteemi vahendatud ülitundlikkusreaktsioon teatud toiduvalkudele. Need reaktsioonid võivad olla kas IgE-tüüpi antikehadest vahendatud või muudest immuunmehhanismidest vahendatud. Toiduallergia korral tekivad kaebused enamasti toidus leiduvate valkude suhtes ning kaebusi võib vallandada ka kokkupuude väga väikeste kogustega.

Toidutalumatuse korral ei ole aga immuunsüsteem kaebuste tekkesse haaratud ning kaebused tekivad erinevate ensümaatiliste ja farmakoloogiliste reaktsioonidena. See tähendab, et seedetrakt ei suuda mingil põhjusel alla­neelatud toitu lagundada. Enamasti avaldubki toidutalumatus seedetrakti kaebustena – meteorismi, kõhuvalude ja kõhulahtisusena – ning kaebuste intensiivsus korreleerub sageli söödud toidu kogusega.

Kui allergia korral võib immuunsüsteem hinnata ohtlikuks näiteks väga väikese koguse toiduvalku ning tekkida võib äge allergiline reaktsioon, siis toidu­talumatuse korral suudab inimene taluda väikeseid koguseid toiduaineid ilma probleemideta ning kaebused tekivad tavaliselt suuremate koguste tarbimisel.

Kui inimene saab näiteks süüa mõned maasikad ilma probleemideta, kuid poole kilo maasikate söömise järgselt tekib nahale punetus ja sügelus või siis kerge kõhuvalu ja -lahtisus, siis see viitab selgelt toidutalumatusele, mitte allergiale. Selliste kaebuste põhjuseks on sageli mõnedes toitudes leiduvad erinevad biogeensed amiinid (sh histamiin), mis suuremas koguses organismi sattudes põhjustavad allergiasarnaseid kaebusi.

Histamiin ja teised biogeensed amiinid moodustuvad vabadest amino­hapetest, mis on toidus juba olemas või vabanevad töötlemise ja säilitamise käigus. Rohkelt biogeenseid amiine võib leiduda lisaks maasikatele ka viina­marjades, tsitruselistes, šokolaadis, kohvis, alkohoolsetes jookides ning ka marineeritud ja kääritatud toitudes. Li­saks on näiteks ka bakteritel ja pärmseentel võime moodustada histamiini ja seetõttu leidub histamiini suures kontsentratsioonis ka fermenteeritud ja konserveeritud või mikroobidega saastunud toiduainetes.

Diagnoosimise põhimõtted

Kõigi toidust tingitud kaebuste korral on parim diagnoosimise meetod põhjalik toitumise analüüs – mida, millal ja kui palju söödi? Milline reaktsioon ja kui kiiresti tekkis? Kas selle toiduga kokkupuutel tekivad alati samasugused kaebused?

Selleks on parim võimalus toidupäeviku pidamine, kuhu tuleb märkida täpselt kellaajaliselt üles kõik päeva jooksul söödud toit (koos koostisega) ja kõik tekkivad kaebused. Kahe-kolme nädala vältel täidetud toidupäeviku abil on võimalik arstil välja selgitada kahtlustatavad toiduained ning vajadusel soovitada täpsustavaid uuringuid.

Õige uuringumeetodi valik sõltub esinenud kaebuste eeldatavatest tekke­mehhanismidest. Toidutalumatuse korral on uuringute võimalused väga piiratud ning suuresti tuleb lähtuda toidu­päevikust ning selle alusel teostatud toidueliminatsioonidest.

Väga oluline on toitude dieedist välja­jätmisel süsteemne lähenemine – toidud tuleb välistada ühekaupa ning kui 3–4-nädalase toidu vältimisega ei ole kaebused taandunud, siis tuleb toit menüüsse tagasi lisada.

Hea klassikaline näide toidutalu­ma­tuse kahtluse korral tehtavatest uurin­gutest on laktoositalumatuse test, mis aitab hinnata, kas patsiendi organism on suuteline lagundama laktoosi. Laktoositalumatus võib olla kaasasündinud või ka elu jooksul omandatud, näiteks seedetrakti haaravate põletike korral.

Toidutalumatuse korral laialdaselt pakutavad tasulised IgG4-toidutestid ei ole toidutalumatuse ega ülitundlikkuse korral diagnoosimisel abiks. Paljud patsiendid on veendunud oma kaebuste seotuses toitumisega ning on valmis kasutama kõiki vahendeid seoste loomiseks. Turul levivad testid määravad IgG4-tüüpi antikehade olemasolu lühemas või pikemas standardses loetelus olevate toiduainete suhtes.

Sõltumata kaebuste olemasolust on paljude inimeste seerumis leitavad IgG4-tüüpi antikehad. Erinevate IgG4-tüüpi antikehade esinemine näitab immuunsüsteemi varasemat kokkupuudet antud võõra valguga.

Vastupidiselt turustajate levitatavale infole ei saa antikehade olemasolu seostada ülitundlikkuse ega talumatusega, sest see näitab immunoloogilise tolerantsuse teket, mis on seotud regulatoorsete T-rakkude aktiivsusega. Teisisõnu – toiduainetele esinevad IgG4-tüüpi antikehad ei viita ülitundlikkusele ega toidutalumatusele, vaid hoopis füsioloogilisele immuunsüsteemi vastusele, tolerantsusele.

IgG4-tüüpi antikehi toiduainete suhtes esineb ka tervetel, ilma seede­trakti­kaebusteta täiskasvanutel ja lastel. Näiteks kui võrreldi suurt hulka seede­trakti kaebustega ja ilma kaebusteta inimesi, siis ei leitud statistiliselt olulisi erinevusi antikehade tasemes endal toidutalumatust kahtlustavatel patsientidel.

Vaatamata paljudele teostatud uuringutele puuduvad tänapäevani tõendid nende uuringute diagnostilisest väärtusest toiduga seotud kaebuste diagnoosimisel. Seetõttu on erinevad rahvusvahelised organisatsioonid, nagu EAACI (European Academy of Allergy and Clinical Immunology), AAAAI (American Academy of Allergy Asthma and Immunology) ja CSACI (Canadian Society of Allergy and Clinical Immunology) võtnud väga selge seisukoha – IgG4-antikehadel põhinevad uuringud on toiduallergia ja toidutalumatuse korral põhjendamatud/ebavajalikud ja neid ei tohiks toiduga seotud kaebuste diagnostikas kasutada.

IgG4-antikehadel põhinevatest testidest

IgG4-antikehadel põhinevad testide hind on suhteliselt kallis, kuid inimese enda otsesele rahalisele kulule lisanduvad ka kaudsed tervishoiukulud: testi tulemusest segaduses või valeinformeeritud isikud vajavad suure tõenäosusega arsti konsultatsioone, korduvaid nõustamisi ja/või uuringuid, mille vajadust muus olukorras ei oleks tekkinud.

Antud uuringuid reklaamitakse valimatult kõigile isikutele, kuid eriti ohtlik on nende kasutus tundlikus eas isikutel, loomult murelikel või vaimsete häiretega isikutel. Valepositiivsed testitulemused külvavad ilmaasjata hirmu inimeste igapäevaellu ja võivad tekitada põhjendamatut stressi ja ärevust.

Põhjendamatud toidupiirangud võivad teha tervisele rohkem kahju kui head: võivad tekkida erinevate toitainete defitsiidid, tõsisematel juhtudel võivad sellest tekkida pöördumatud tervisekahjud. Eriti oluline on mitte rakendada toidupiiranguid lastel ilma arsti vastava soovituseta. Kõik toidupiirangud peavad olema põhjendatud selgelt selle toiduga seostatavate kaebustega ning niisuguste seoste loomiseks on vajalik pöörduda arstile.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtvalt võib öelda, et toidutalumatuse diagnostika põhineb peaasjalikult toidupäevikul ja põhjalikul anamneesil. IgG4-antikehadel põhinevate uuringute alusel ei saa diagnoosida ei toiduallergiat ega toidutalumatust. Antud uuringute turustamine, inimestele pakkumine ja teostamine ei ole meditsiiniliselt põhjendatud.