Kuidas märgata eakate depressiooni?

Kahjuks suhtuvad nii eakas ise kui ka tema lähedased sellesse kui paratamatusse vanusega kaasnevasse tervisehädasse. Kuid masendusega ei tohiks leppida ja pealegi allub depressioon vanemas eas väga hästi ravile. Minu enda praktikas on olnud palju juhuseid, kus tujutu ja apaatne vanainimene muutub kogukonna kandvaks jõuks. Just nii märkimisväärselt häid tulemusi on saavutatud õige raviga, tervishoiutöötajate ja lähedaste toetusega.

Depressiooni diagnoosimine eakatel

Depressioon ja ärevus on kõige levinumad psühhiaatrilised haigused eakate hulgas ning need jäävad sageli aladiagnoositud ja alaravitud haiguseks.

Lähtuvalt erinevatest uuringutest ja olenevalt elukohast (kas oma kodu või õendushoolduskodu) kannatab 10–20% eakatest depressiooni all. Mõne­de uurin­gute väitel on lausa 50%-l hooldekodus elavatest eakatest depressioon.

Eakate depressiooni hindamisel leiti, et 17% eakatest väljendab negatiivseid emotsioone, rõhutades elu mõttetust ja perspektiivitust tuleviku suhtes. Eakad tunnevad, et nende elu on möödas, nad on lähedastele koormaks, neil puudub roll perekonnas ning nad peavad ennast ebavajalikuks. Mitmed eakad väljendavad soovi elust lahkuda. Üha kiirenev elutempo, töökohtade ja aktiivse elu koondumine suurlinnadesse viib noored inimesed tihti vanematest eemale. Praegu on eakate suurim probleem ning stressi ja depressiooni põhjustaja üksindus.

Aitamine suitsiidimõtete korral

Kahjuks on kasvanud ka eakate suitsiidsuse risk, eriti meestel. Suitsiidsete mõtete kahtluse korral tuleks seda eakalt otse küsida nii avatud küsimustega, näiteks “Kuidas te ise hindate enda vaimset heaolu ja elujõudu?”, või suletud küsimustega, näiteks “Kas teil on vahel niisugune tunne, et oleks parem, kui homme ei tõusekski?”. Need küsimused on näitlikud, küsimusi tuleb esitada usaldussuhte foonil ning selline lähenemine nõuab professionaalsust ja inimlikku taktitunnet.

Uuringud näitavad, et otse küsimine on soovitatav, sest see annab inimesele võimaluse enda võimalikke suitsiidimõtteid jagada. Oluline on aus, empaatiline ja rahulik suhtumine, mis annab inimesele kindluse ja turvatunde.

Akuutsete suitsiidimõtete korral ei tohi jätta eakat üksinda, vaid tuleks konsulteerida perearstiga, samuti saab akuutse kriisi korral kasutada ka kiirabi teenuseid. Kiirabi kutsudes tuleb kindlasti helistades teada anda, et inimene on ilmselt ise­endale ohtlik.

Ka apteeker võib asjasse sekkuda, kui tunneb ja hindab, et eaka enesetapuoht on väga suur, näiteks otsese verbaalse väljendusega. Oleks hea, kui apteeker teab ka kohti, kuhu eakas suunata, kui ta otseselt enesetapumõtteid väljendab.

Infokastis on kontaktid, kuhu inimene ise saab pöörduda, või ka lähedane, kui mure väga suur.

Alati ei õnnestu eakat saada arsti juurde ega ka pereõe vastuvõtule, seega tuleb abi saamiseks alustada iseenda murest, ja sealt hakkavad asjad tihtipeale ka eaka kasuks hargnema. Seega oleks apteekril kasulik sellises situatsioonis kannustada murega lähedast küsima abi esmalt iseendale.

Eakate depressiooni tekkepõhjused

Eakate depressiooni tekkepõhjused on näiteks

• organismi ealised muutused;
• kehalised haigused;
• ravimite pikaajaline tarvitamine (uinutid, rahustid, südame-veresoonkonnahaiguste, Parkinsoni tõve ja paljude muude haiguste ravimid);
• psühholoogilised läbielamised (elukaaslase surm, elukoha muutus);
• sotsiaalsed probleemid (väike sissetulek, tutvusringkonna vähenemine, raskendatud liikumise tõttu vähenenud suhtlemine).

Depressiooni sagedamini põhjustavad haigused on

• dementsus;
• südamelihase infarkt (eriti meestel);
• vähktõbi;
• diabeet;
• kilpnäärme vaegtalitlus ja ületalitlus;
• Parkinsoni tõbi;
• insult.

Samuti on leitud seos dementsuse ja depressiooni vahel. On uuritud, et ravimata depressioon omakorda soodustab dementsuse teket. Praktikas on olnud mitmeid juhuseid, kus dementsuse diagnoos ei olegi olnud asjakohane. See teadmine rõhutab veelgi depressiooni ravi olulisust, sest praeguste andmete põhjal kannatab dementsuse all hinnanguliselt 35,6 miljonit inimest ja see arv kasvab pidevalt.

Väga oluline on personaalne lähenemine

Eakad ei tea ega tihti oskagi abi otsida. Praegused eakad on veel sõjaaegne ja sõjajärgne põlvkond, kus vaimse tervise probleemidele ei osatud piisavalt tähelepanu pöörata. Depressiooni ja vaimseid häireid on peetud nõrkuse märgiks, inimese enda suutmatuseks ja laiskuseks. Samuti kaasneb vaimsete probleemidega hulluks tembeldamise ja sotsiaalse tõrjutuse hirm.

Kahjuks võib ravimata depressioon peletada eemale teised pereliikmed ja viia erakluseni ning halvimal juhul tekitada suitsiidimõtteid ja -plaane. Tahtmine aidata ja kaasata vanavanemaid või vanemaid võib hääbuda, kui pidevalt saadakse eitavaid vastuseid ja vastuseisu. Vaatamata vastuseisule võiks ikkagi püüda sellisest olukorrast mingit väljapääsu otsida.

Et aidata eakaid, peaks kaasama probleemide olemasolul pereliikmeid ja lähedasi. Sageli aga on just apteekrid need n-ö lähedased, kelle juurde eakas kõigepealt oma muredega pöördub. Näiteks on eakatele enamasti määratud raviskeem mingi kaasuva, somaatilise haiguse raviks ning eakas või tema lähedane külastab regulaarselt apteeki ja on ühenduses ka apteekriga. Apteekrit peetakse usaldusväärseks ja tihti ka tuttvaks kontaktiks ning temalt nõu küsimine ja talle enda murede kurtmine on loomulik tegevus.

Samas ei ole apteekrite teadmised vaimse tervise muredest kõige paremad, kuna vastav väljaõpe puudub, aga vaimsete probleemidega inimesi tuleb kahjuks aina juurde. Kuidas siis toimida ja mida vastata või soovitada eakale ja tema lähedastele, kui mureks on vaimse tervise probleemid?

Kõige parem on omada teadmisi selle kohta, kuhu inimest suunata. Kõigepealt peaks soovitama kontakteeruda pereõega. Pereõde on paremini kättesaadav ja oskab omakorda patsienti edasi suunata.

Suhtlus depressioonis eakaga

Apteekrid on oma hea suhtlemisega eakatele alati muljet avaldanud. Depressioonis eakas aga võib muutuda tõrksaks, rahulolematuks, isegi verbaalselt agressiivseks. Kindlasti ei ole mõtet samaga vastata, eaka torisemist ja teravat kõnet ei tohi võtta isiklikuna. Halva ja ebaviisaka käitumise taustal võib olla depressioon, erinevad mured, halvad suhted lähedastega, valud ja muud inimlikud põhjused. Seetõttu on hea jääda rahulikuks, et ei tekiks vastasseis eakaga, kes on niigi suures hädas. Eskaleerunud olukord ei too kasu, vaid pigem kahju.

Suhtlemisel tuleb silmas pidada, et personaalne lähenemine on vaimse tervise kontekstis ülioluline. Erinevad depressiooniuuringud näitavad, et eaka inimesega peab looma austusel põhineva suhte – näiteks ei soovitaks kasutada selliseid väljendeid nagu “kallikene”, “memmeke” jne. Eaka poole pöördutakse teie-vormis ning kasutatakse kindlat ja selget kõnekeelt. Võtmesõnad on empaatiline suhtumine ja inimese ära kuulamine.

Apteekritel ei ole kahjuks aega ühe inimesega väga pikalt suhelda, seega peaks proovima vestlust juhtida ning viisakalt ja taktitundeliselt ka kokku võtta. Näiteks: “Saan aru, et teil on raske, äkki oleks mõistlik enda muredega pöörduda pereõe või -arsti juurde, kuna nendel on paremad teadmised teie aitamiseks” või “Kahjuks ei ole meil aega teie muredesse süüvida, kuna teised kliendid ootavad, aga kindlasti julgustan teid pöörduma perearstikeskusesse”. Võib kasutada ka kogemusel põhinevat suhtlemist, nagu “olen kuulnud, et ka vaimse tervise probleemide korral on inimesed abi saanud”; “julgustan teid abi küsima, kuna vaimne tervis on koroona tõttu praegu väga oluliseks muutunud” või “ei ole häbiasi, kui on vaimse tervise probleeme, see on sama oluline kui teie füüsiline tervis”. Kasutada tuleks olevikule orienteeritud küsimusi, pöörates tähelepanu eaka tunnetele ja hetke emotsioonidele, ning julgustada kontakti hoidmist perekonnaga.

Depressiooniga kaasnevad seisundid

Depressiooniga kaasnevad enamasti ka uneprobleemid. Apteeker saab soovitada vähendada õhtuti tarbitava vedeliku hulka, et öised tualetikülastused rikuksid võimalikult vähe und. Samuti võib kliendile soovitada õhtuse tegevusena kerget lugemist, sooja vanni või dušši, vältida tuleks telerist erutavate saadete vaatamist.

Kui eakas on füüsiliselt võimeline, siis võib õhutada teda rohkem liikuma. Eakale peaks selgitama päevaste uinakute vähendamise olulisust ning seda, et muutused une pikkuses on vananemise loomulik osa. Kui eakas ei suuda uinuda, siis tuleks tal mõneks ajaks voodist tõusta ning tegeleda mõne rahuliku tegevusega.

Perearst peaks vaatama üle kogu ravi­skeemi ning võtma arvesse kasutatavaid toidulisandeid ja raviteesid. Käsimüügis olevate rahustavate ja uinumist soodustavate preparaatide soovitamisel tuleks olla aga ettevaatlik, kuna isegi n-ö süütutel ravimitel ja ravimteedel võivad olla kõrvaltoimed ja need ei pruugi sobida kokku muude ravimitega. Näiteks ei sobi naistepuna kokku vererõhku alandavate preparaatidega. Toidulisandite tarvitamise alustamisel tuleks alati soovitada konsulteerimist pere- või raviarstiga.

Suhtlus lähedastega

Mida soovitada lähedastele, kes on mures eaka pereliikme pärast? Kui eakas ise ei ole huvitatud õe või arsti juurde minekust, siis tuleks proovida teda motiveerida seda tegema. Eakale võiks anda lugeda artikleid, kus räägitakse depressiooni olemusest, sümptomitest ja ravivõimalustest.

Apteekril on hea teada, et pereõe juurde võib eakas minna koos lähedastega, nii on tal kindlasti kindlam ja julgem tunne. Tervishoiutöötaja on üldjuhul autoriteet ja eakad usaldavad professionaalide hinnangut.

Kokkuvõtteks

Kindlasti ei ole eakate depressiooni tuvastamine kerge, aga apteekrid saavad probleemi märgata ning vajadusel suunata inimese abi saamiseks professionaalide juurde. Halb vaimne tervis ei ole vananemise ja vanaduse paratamatu osa, mida kahjuks tihti arvatakse. Seetõttu on eakat ümbritsevate inimeste teadlikkus oluline ühenduslüli abi saamiseni ja võimaliku ravini ja tervenemiseni.

Depressiooniravi õnnestumisel on oluline osa nii ravimitel kui ka terapeutilisel suhtel ning eaka sotsiaalvõrgustiku olemas­olul ja kaasamisel. Apteeker peaks oskama ka enda vaimset tervist hoida ja kõige parem moodus selleks on püüda olukordi rahumeelselt lahendada. Vältida tuleks ka apteekri enda liigset stressitaset ning kasutada erinevaid eneseabivõtteid. Häid eneseabivõtteid leiab internetist ja raamatutest. Loomulikult tasub apteekril üle vaadata ka enda elustiil, tasakaalustada puhkuse ja töö vahekord ning meedia tarbimine.

Ja lõpetuseks, huumor on tõestatult tõhus vaimse tervise vitamiin. Kasutagem siis seda hästi ja mis kõige parem, üledoosi sellest pole vaja karta.

Kui tunned, et vajad kiiret abi, võta ühendust või pöördu:

• Perearsti nõuandeliin: 1220 või +372 6346 630.
• Pikale numbrile saab helistada nii Eestist kui ka välismaalt.
• Eluliin: kriisinõustamine
  • eesti keeles: 655 8088 (iga päev kell 19–07)
  • vene keeles: 655 5688 (iga päev kell 19–07)
• Psühholoogilise kriisiabi telefon: 631 4300 (tööpäeviti kell 9–20)
• Usaldustelefon:
  • eesti keeles: 126 (iga päev kell 19–23)
  • vene keeles: 127 (iga päev kell 19–23)
• Ohvriabi: 116 006 (ööpäev läbi)
• Kiirabi: 112 (ööpäev läbi)
• Lahendus.net – veebinõustamise võimalus
• Palunabi.ee – tasuta telefoni- ja veebinõustamisabi ööpäev läbi
• Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 617 2550 (24 h)
• Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24 h)
• Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24 h)
• Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24 h)
• Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24 h)
• Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24 h)

Soovitused, mida apteeker võiks eakale anda

• Mõelge vähemalt kolm positiivset mõtet päevas.
• Raviskeemi olemasolul järgige täpselt arsti juhiseid.
• Vältige liigset muretsemist ja lootke, et asjad ikka lahenevad.
• On ju siiani lahenenud.
• Ärge jääge üksi, eakate seltsingutes ja päevakeskustes on palju eakatele mõeldud tegevusi ning sealt saab ka uusi tuttavaid ja sõpru.
• Proovige liikuda värskes õhus, kas või 15 minutit päevas.
• Valmistage ise toitu ja katke endale laud, isegi kui olete üksi.
• Ärge tõrjuge eemale inimesi, kes tahavad teiega suhelda.
• Kui jaksu on, siis aidake teisi, uurimustest on selgunud, et need eakad, kes aitavad teisi, on valuvabamad ja põevad vähem depressiooni.
• Otsige mingi uus hobi või õppige midagi uut, näiteks käsitöö jne.

Hoiatavad märgid, mida tuleks teada eaka depressiooni hindamisel

• Meeleolulangus või kurbus on kestnud kauem kui kaks nädalat.
• Põhjendamatud nutuhood.
• Huvikaotus varem rõõmu pakkunud asjade või inimeste suhtes.
• Närvilisus või väsimus, kurnatus või energiapuudus.
• Ärrituvus, riiakus.
• Isu kadumine või suurenemine, muutused kehakaalus.
• Unemuutused: unetus, uinumisraskused või tavalisest suurem unevajadus.
• Seletamatu tekkepõhjusega valud, ebamugavustunne või teised füüsilised probleemid.
• Põhjuseta süütunne, väärtusetus-, lootusetus- või abitustunne.
• Mõtlemis-, keskendumis- või otsustusvõime vähenemine.
• Korduvad surma- või suitsiidimõtted.
• Segasus ja desorienteeritus.
• Mäluaugud, lühiajalise mälu häired.
• Raskused rahaga toimetamisel, arvutamisel ja arvete maksmisel.
• Muutused välimuses ja rõivastumisharjumustes.
• Probleemid kodu korrashoiuga.
• Suhtlemisest hoidumine, võõrandumine.

Kasutatud kirjandus

1. Ackley BJ, Ladwig GB. Nursing Diagnosis Handbook. A Guide to Planning Care. Seventh Edition. USA: Mosby Elsevier; 2006.
2. Ackley BJ, Ladwig GB. Nursing Diagnosis Handbook. An Evidence Based Guide to Planning Care. Ninth Edition. USA: Mosby Elsevier; 2011.
3. Bartolomucci A, Leopardi R. Stress and Depression: Preclinical Research and Clinical Implications. PloS One 2009; 4 (1): 1−5.
4. Bulechek GM, Butcher HK, Dochterman JM, Wagner CM. Nursing Interventions Classification (NIC). Oxford: Elsevier Global Rights; 2013.
5. Carpenito LJ. Handbook of Nursing Diagnosis. 14 Edition. USA: Lippincot Williams & Wilkins; 2013.
6. Huang Y, Carpenter I. Identifying elderly depression using the Depression Rating Scale as part of comprehensive standardised care assessment in nursing homes. Aging and Mental Health 2011; 15 (8): 1045–1051.
7. Houtjes W, Van Meijel B, Deeg DJH, Beekman ATF. Late-life depression: systematic assessment of care needs as a basis for treatment. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing 2011; 19: 274–280.
8. Vanemaealiste vaimne tervis. Maailma Vaimse Tervise Föderatsioon, 2013. https://intra.tai.ee/images/prints/documents/13806150458_Vanemaealiste_v....
9. Emotsionaalse enesetunde küsimustik (EEK-2). Täis­kasva­nute unehäirete esmane diagnostika. Tallinn; Eesti Haigekassa, 2018. https://www.ravijuhend.ee/uploads/userifles/Unehaired/EEK-2.pdf.