Krooniliste haigustega patsient apteegis

Alustuseks avan perearstide uuenenud lähenemise põhimõtteid, mis tulenevad 2015. aastal avaldatud Eesti Haigekassa ja Maailmapanga analüüsist “Ravi terviklik käsitlus ja osapoolte koostöö Eesti tervishoiusüsteemis”.

Et tugevdada perearstiabi ja tagada patsiendile kvaliteetsem tervishoiuteenus, lõi haigekassa koostöös Eesti Perearstide Seltsi ning Maailmapangaga tõenduspõhise riskipatsientide mudeli.

Peremeditsiinis hakati rakendama mudelit, kus lisaks arstide määratud ravile arvestati ka patsientide soove oma tervise suhtes. Sellega loodi parem platvorm, motiveerimaks patsiente tarvitama ravimeid vastavalt ettekirjutusele. Kui arsti eesmärk on, et patsient oleks hästi ravitud, aga patsient ei saa aru, miks peab võtma just seda ravimit, kui enesetunne on nüüd ja praegu rahuldav, siis ei ole lootagi, et ta võtaks neid ravimeid järjepidevalt. Mõistagi ei saavutata siis ka tervist säilitavaid parameetreid organismis.

Kui aga patsiendi eesmärk on jaksata aias peenraid teha, mitte pidevalt õhupuuduse all kannatada, siis on arsti võimalus selgitada astmaravimi ja õhupuudustunde vahelist seost, mille peale patsient ise ei tule. Patsiendil on pigem kõrvus naabrinaise hoiatus, et astmapiibust tekib sõltuvus. See tähendab, et peame välja selgitama patsientide eesmärgid ja eesmärkideni jõudmist takistavad hirmud, ent selle saavutab vaid piisava suhtlemisega.

Pealtnäha süütu fraas võib tekitada patsiendis kahtluseussi

Kui töö patsiendiga on vilja kandnud ja ta on motiveeritud võtma ravimeid ettekirjutuste järgi, siis mängivad väga tähtsat rolli järgmised etapid ehk inimesed, kellega patsient pärast arsti kokku puutub. Olgu selleks siis naabrinaine, kes ravimi kõrvaltoimete eest hoiatab, naabrimees, kes tänu enda headele ravitulemustele ravimit kasutama julgustab, või apteeker, kes ravimit müüb.
Arst ja apteeker peavad andma vaid tõenduspõhiseid soovitusi. Arstide meeletu töö nullib see, kui südamelihase infarkti läbi teinud patsiendile öeldakse apteegis, et statiinid on kanged või ohtlikud, ning pakutakse selle asemel kolesterooliravimeid käsimüügist. See suurendab korduva infarkti ohtu, ja selle eest vastutust kanda ning mõelda, et olen süüdi patsiendi surmas, ei tahaks keegi.

Viimaste ravijuhiste alusel on osal patsientidest vajalikud väga suured statiiniannused, et saavutada kolesterooli sihtväärtust (LDL-kolesterool, mitte üldkolesterool), ja patsientides ei tohi ebakindlust tekitada kellegi imestav fraas “Oi kui suur annus”. Tähtis on, et apteegis ei tekitataks kahtlust arsti määratud ravi suhtes, vaid julgustataks võtma ravimeid järjekindlalt.

Sageli annab arst patsiendile kaasa raviskeemi, mille järgi ravimeid võtta. Kahjuks on need ikka veel ainult paberil patsiendi käes ega liigu digitaalselt inimesega tegelevate meedikute vahel. Ideaalne oleks, kui ka apteeker näeks kogu raviskeemi. Siis ei tekiks olukordi, kui ostetakse sama toimeainega erinevate ravimifirmade preparaate.

Enda praktikast on juhus, kus eakas meespatsient võttis korraga Plavixit ja Clopidogreli ning sattus seedetrakti verejooksuga haiglasse. Õnneks jäi ta elama. Samalaadsete südameravimite tarvitamisel võivad tekkida eluohtlikud rütmihäired – neid näiteid võib tuua palju.

Teine põhjus, miks peaks apteeker nägema kogu raviskeemi, on vajalike ravimite ostmata jätmine. Kui inimesel on suhkruhaigus, aga ta ei tunne end halvasti, siis on tal keeruline mõista, miks peab üldse ravimeid tarvitama. Diabeedi ravi peab aga olema agressiivne, et ennetada pimedaks jäämist, jalgade amputeerimist ja muid raskeid tüsistusi. Kui tüsistused on juba tekkinud, siis kahjuks aega tagasi pöörata ei saa. Seepärast tuleb teha kõik, et patsient järgiks ravi­skeemi. Ka statiinid on väga oluline osa diabeetikute raviskeemis. Kuna aga dia­beetikutele on tavaliselt määratud palju ravimeid, siis kiputakse ära jätma just statiinid.

Sageli ei saa patsient kabinetist väljudes kohe aru, kui arst on muutnud ravi­skeemi või lisanud uue ravimi. Ta ei osta ravimeid välja, kuigi retsept on olemas. Ka haiglast väljudes on patsiendid tarvitanud ravimeid vana skeemi alusel ja sellele järgnebki taas uuesti haiglasse sattumine. Apteeker saab juhtida tähelepanu väljaostmata retseptidele. Kui patsient ütleb, et ei taha mõnd rohtu võtta, siis on oluline nõustada, miks ravim on vajalik, ja kõhkluste korral soovitada pöörduda arstile.

Siinkohal võikski anda soovituse, et tuleks julgustada patsiente ka apteeki tulema paberil raviskeemiga, et apteeker näeks üldpilti patsiendi ravimitest. Siis on võimalik alati üle küsida, kas ikka kõiki neid kirjas olevaid ravimeid ka võetakse, ja veenduda, et ei võetaks samalaadseid ravimeid topelt.

Patsient peab teadma oma raviskeemi

Väga oluline on kirjutada ravimite võtmise skeem kasvõi ravimikarbile. Näiteks aitab ravimikarbile kleebitud annustamisskeem väga palju kaasa sellele, et patsiendil oleks ravimi tarvitamine kontrolli all. Arst võib retseptile kirjutada kuitahes korrektse annustamissoovituse, aga kui sõnum ei jõua patsiendini, siis nullib see ravi ära.

Olen kuulnud patsientidelt ka sellistest olukordadest, kus apteeker on küsinud, kas patsient teab, kuidas ravimit kasutada. Patsient vastab, et teab, ja apteeker ei hakka ise enam raviskeemi üle selgitama ning selle tagajärjel võtab patsient ravimit valesti.

Eriti ohtlik on olukord, kui patsiendil ei teki harjumust ka arsti juurde ravi­skeemi kaasa võtta ning selles olevaid ravimeid ta peast samuti ei mäleta. Siis ei tea keegi, mida patsient oma ravimitega kodus teeb, ja haiguse dekompenseerudes on sellisel juhul keeruline ravi korrigeerida.

Sama tähtis on patsiendile üle korrata, millal ravimit võtta. Üks kord päevas tähendab seda, et ravimit saab võtta millalgi päeva jooksul, ent enamiku ravimite puhul on väga oluline, et seda võetakse kas hommikul või õhtul. Tavaliselt on arst täpsed juhised kirjutanud retseptile või patsiendile antud raviskeemile.

Kindlasti rikutakse patsiendiohutuse reegleid, kui inimene ei osta kõiki ravimeid välja, sest need on liiga kallid. Samas tahab aga patsient osta toidu­lisandeid ja apteeker ei sekku. Sellises olukorras peab patsiendile selgitama, miks tuleb esmajärjekorras välja osta ravimid ning toidulisandid võib raha puudumisel ostmata jätta.

Tervise Arengu Instituudi söömis- ja liikumissoovitustes on öeldud, et eakatel on soovitatav tarbida D3-vitamiini aasta ringi lisaks kas rikastatud toitudest või õli baasil preparaadina 20 µg (800 IU) päevas. Kahjuks kuuleme patsientidelt tihti, et nad on saanud apteegist soovituse tarvitada D-vitamiini 4000 IU päevas. Niisugused annused ei ole igapäevaseks tarvitamiseks, vaid ainult arsti ettekirjutusel teatud haigusseisundite korral.

Apteegis on võimalik palju ära teha, parandamaks patsientide ravisoostumust ja -teadlikkust, et kroonilisi haigusi ravitaks eesmärgipäraselt.