Kiirabi proviisor: vaktsineerimise korraldamine oli suur katsumus

Varem jaeapteegis töötanud proviisor Karin Alamaa-Aas on nüüd juba poolteist aastat töötanud Tallinna Kiirabi apteegi juhatajana. Ajakiri Apteeker uuris, milline on kiirabi proviisori töö.

Miks otsustasite jaeapteegist lahkuda ja minna tööle Tallinna Kiirabisse?
See kuidagi juhtus nii. Ma olen terve elu olnud jaeapteeker, aga kui apteegireform oli läbi saamas, läksid mul toonase tööandjaga suusad risti ning hakkasin ringi vaatama. Täiesti juhuslikult jäi silma kuulutus, et Tallinna Kiirabi otsib apteegi juhatajat.

See on väga huvitav ja tore töö. Ametlikult olen apteegi juhataja, aga mulle meeldib öelda, et olen Tallinna Kiirabi proviisor, sest teen kõiki ravimitega seotud töid. Tellin ja väljastan ravimeid, annan kiirabitöötajatele nõu. Ravimeid puudutav info hangitakse enamasti siin minu käest. Kiirabis sõidavad meditsiiniõe haridusega inimesed, arste on meil ainult mõned. Ravimeid puudutavad teadmised ei ole neil alati väga põhjalikud ega peagi olema. Selleks ongi proviisorid-farmatseudid, kellelt nõu küsida. Siin saad aru, et proviisori kompetents on vajalik ja seda väärtustatakse nagu ka kõikide teiste erialade rolli meeskonnas. Mulle meeldib, et küsitakse ja arutatakse. Siin tunned, et täidad seda tõelist proviisori ülesannet: olla nõuandja. Vahe üldapteegis töötamisega on see, et sa ei anna nõu mitte patsiendile, vaid teise eriala inimesele.

Kas see on ka mõnes mõttes raskem, sest teine pool on nõudlikum kui jaeapteegis?
Jah, pead olema hästi täpne ja vastutus on suurem. Jaeapteegis on muidugi sama­moodi, kuid seal on arst otsuse teinud ja sina kinnitad seda patsiendile, siin oodatakse apteekrilt konkreetset nõuannet ja teadmist.

Tallinna Kiirabi proviisori üks ülesanne on teha oma maja inimestele ravimikoolitusi. See õpetab ka ennast. Nomenklatuur ei ole meil väga suur, aga on eriline. Meil on enamuses süsteravimid, mis peavad kiiresti toimima. Tuleb kaaluda koos- ja kõrvaltoimeid. Enamasti on kombinatsioonid teada, mida millega võib koos manustada. Ma ise kliiniline proviisor ei ole, aga olen nende poole päris palju pöördunud, sest siin on küsimused vahel küllaltki spetsiifilised. Kliiniliste proviisoritega on hea koostöö.

Missugune on teie tööpäev?
Mu tööpäev algab kell 7.30 hommikul. Kella kaheksast kuni kümneni käib majast läbi 23 brigaadi, kes täiendavad ravimi­varusid ja sõidavad seejärel filiaalidesse laiali. Otse minu käest lähevad välja narkootilised valuvaigistid. Narkootilisi aineid on meil õebrigaadis kolm erinevat ja need on kõik rangelt eriarvel. Minu kabineti kõrval on protseduuride tuba, kus töötab ravimiväljastaja. Tal pole erialast haridust, ta lihtsalt ulatab brigaadi liikmele ravimid. Pärast täiendame protseduuride toas ravimilao uuesti ära. Seal peab olema kogu aeg teatud hulk ravimeid. Kui on suured traumad või rasked kutsed, siis tulevad brigaadid ka muul ajal varusid täiendama. Brigaadi kohver on ju suhteliselt väike.

See on igal hommikul kindel tegevus. Edasi on nagu apteegi juhataja töö ikka – tellid ravimeid, kannad sisse, kannad välja need, mis on protseduuride tuppa läinud, ehk paberitöö.
Üks põnev valdkond, mis oli minu koordineerida, on vaktsineerimine. See oli paras proovikivi. Kui jaanuari alguses esimesed vaktsiinid saabusid, siis tuli hoolega jälgida, et kõik oleks hästi korras. Ma pole vist mitte kunagi oma elus mõne ravimi pärast nii närvis olnud kui siis, kui esimesed doosid siia külmkappi jõudsid. Palusin välijuhil korduvalt külmkapi temperatuuri kontrollida, et see ikka kindlasti õige oleks. Selle vaktsiiniga oli tekitatud väga suur vastutus. Hiljem juba harjusin ära.

Kas pidite vaktsineerimise osas ka nõustama?
Jah, see oli samuti minu töö.

Osa Tallinna Kiirabi töötajate vaktsiinivastasusest on meedias palju räägitud.
Ma arvan, et igal pool on neid, kes pole nõus end vaktsineerima, aga meie töö on spetsiifiline. Siin ei tohi panna ennast, kolleege ega patsiente ohtu. Kiirabi töö on olemuselt selline, et pead kõike hästi kiiresti tegema ja olema igat moodi funktsionaalne. Siin ei ole võimalik tekitada töökohti vaktsineerimata inimestele, sellist tööd lihtsalt ei ole. Nad peavad ikkagi ju brigaadis sõitma ja seal me ei saa neile tekitada teistsugust olukorda. Patsiendina ei sooviks meist ju keegi oodata kümme minutit kauem kiirabi, kuna vaktsineerimata töötaja peab selga ajama täieliku isikukaitsevahendite komplekti, olenemata kutsest.

Vaktsineerimist viisid meil läbi vaktsineerimiskoolituse saanud õed. Mõnega neist on siiani väga hea koostöö. Näiteks, kui nad vaktsineerivad kusagil mujal ja on keeruline patsient, siis helistavad endiselt mulle ja küsivad võimalike koos- või kõrval­toimete kohta infot.

Kas praegu tööl olevatest inimestest on kõik vaktsiini saanud?
Praegu ei ole meil vist enam tõesti kedagi, kellel pole kaitset. Võib-olla on meil veel mõni, kes on haiguse läbi põdenud ja pole saanud kinnitusdoosi.

Kuidas kiirabis ravimivarudega on – kas teid mõjutavad ka tarnehäired?
On ikka mõjutanud. Kui algas koroona­kriis, siis tekkisid täiesti tavaliste ravimite tarnehäired. Tarnehäired võisid tekkida sellest, et inimesed lihtsalt ostsid mingeid ravimeid kokku. Näiteks paratsetamoolitabletid said otsa, aga kiirabi kontekstis on see õnneks pigem lohutusravim ehk midagi hullu sellest ei olnud. Samas ei ole meil kordagi tekkinud olukorda, kus ravim on päriselt otsas ja mitte midagi pole. Meil on palju müügiloata ravimeid, süsteravimeid, mis pole Eestis registreeritud, aga on kiirabi süsteemis vajalikud. Nendega võib vahel juhtuda, et neid pole õigel ajal riiki toodud. Siis on meil olnud teiste haiglaapteekidega hea koostöö. Saad kusagilt mujalt ravimi ja pärast annad tagasi. Nii oleme saanud omavahel hakkama. Meie tarnijad saavad väga hästi kiirabi olemusest aru. Kui näiteks desinfitseerimisvahendid said jaemüügist otsa, siis meil nendega probleemi ei olnud. Meile tarniti vajalik kogus kiiresti järgmiseks päevaks.

Tallinna Kiirabi on natuke omamoodi ettevõte. Reeglina kuulub kiirabi haigla juurde, aga meie oleme iseseisvad. Mina tulin siia eelmise aasta veebruaris ja juba märtsis tuli koroonaolukord peale. Kiiresti oli vaja õppida ja mobiliseeruda. Meil said näiteks otsa kaitsekitlid. Küsisime neid kõikvõimalikest kohtadest, ka ehituspoodidest. Tuttavad ja sugulased olid pandud üle Eesti erinevatest ehituspoodidest kitleid otsima. Tere Piim korjas oma tehastest kaitse­kitlid kokku ja saatis meile. Kuulutasime ruttu hanke välja ja lasime kohalikel õmmelda. Meile tegid kitleid ühed Käru prouad ja üks suurem firma. Kasu oli kahepoolne – meil oli vaja kitleid ja neil oli vaja tööd. Mulle meeldib Tallinna Kiirabi juures see, et organisatsioon on piisavalt väike ning otsuseid saab teha kiiresti. Seepärast olid meil kaitsekitlid üsna ruttu uuesti olemas ja kõik toimis.

Mis küsimusi kiirabitöötajad nõustamisel esitavad?
Minu poole pöörduvad nad ikka ravimi­alaste küsimustega. Näiteks, kui on deliiriumis patsient, siis kui palju ikkagi diasepaami anda? Kas tegin õigesti, kui andsin nii või nii palju? Hästi sageli küsitakse, milliseid ravimeid tohib koos manustada. Näiteks situatsioonis, kus patsient on juba tarvitanud palju erinevaid valuvaigisteid ja rahusteid, tekib küsimus, mida üldse võib sinna veel lisada. Need on spetsiifilised küsimused, mida apteeker peab teadma või millele otsib vastuse.

Kuidas teil koolitusteemad tekivad?
Eks ikka töösituatsioonidest. Olen võtnud ette Tallinna Kiirabi nomenklatuuri ja käinud ravimite koostoimed üle. Nii kummaline, kui see ka pole, oli esimene asi, mida ma hakkasin inimestele meelde tuletama, see, et tuleb lugeda ravimipakendilt väikeses kirjas teksti. Peab teadma toime­aine nimetust, mitte ravimi kaubanduslikku nime. Selle koolituse vajaduse tekitas ka elu ise – nimelt kadus meie kohvrist Tavegyl, mille asemele tuli toimeaine nimetusega ampull ehk Clemastinum; neid, kes käisid küsimas, et mida nüüd Tavegyli asemel patsiendile manustada, ei olnud kahjuks ainult üks...

On teil endal kellegagi nõu pidada?
Kliiniliste proviisoritega pean sageli nõu. Meil on siin ka arst-analüütik dr Räni ning peaarst Raul Adlas. Palju pean nõu operatiivjuhiga just erinevate tarvikute teemal. Mina olen ravimitaustaga, tarvikud pole minu jaoks tuttav valdkond. Kui tulevad brigaadiliikmed ja ütlevad, et nägid mingisugust lahedat vidinat, ja küsivad, kas nad võiksid ka seda kasutada, siis saame nõu pidada ning vaadata, kas see teeb meie elu kergemaks, kui jah, siis saame tellida ja kasutusele võtta. Siin on hästi tore meeskond. Alati on, kellega nõu pidada ja olukordi arutada.