Eestlaste ootused apteekrile on suured

Tartu ülikooli farmaatsia doktorant proviisor Kristiina Sepp tutvustas uuringut “Apteegikülastajate arvamused, kogemused ja ootused üldapteegis osutatavate ravimite kasutamisega seotud teenuste kohta”.

“Me ei ole proovinud jalgratast leiutada, Inglismaal tehti samalaadne uuring, et saada aru, kuidas patsiendid apteegiteenust näevad ja millised on nende ootused,” ütles Sepp. “Asi on selles, et me küll harime tudengeid ja arendame apteegiteenust, aga tegelikult oleks ikkagi vaja teada, milline on patsiendi ootus teenusele, kuidas võiksid apteekrid end patsiendi arvates arendada ja teenust täiustada.”

Praegu on käimas juba kolmas uuring, varem on seda tehtud 2018. ja 2019. aastal. Senised uuringud on läbi viidud Tallinnas ja Tartus, aga plaanis on ette võtta ka Ida-Virumaa, et võrrelda regioone ning vaadata, kas tulemusi saab üldistada hiljem kogu Eesti elanikkonnale. Seda veavad Tartu Ülikooli proviisoriõppe tudengid oma viimase kursuse uurimistöö raames. Kristiina Sepp on uuringuga seotud oma doktoritöö kaudu.

Tulemused

Kui Sepp esmakordselt esimese, 2018. aasta uuringu tulemusi luges, siis nägi ta lisatud kommentaaridest, et Eesti inimesed ei tea sageli, mis roll on apteekril ja millist nõu nad võiksid temalt saada. Neis kommentaarides küsitakse, miks ei räägita meedias piisavalt apteekritest ja sellest, milline on nende kompetents.

Sepa sõnul võib uuringu tulemused jaotada laias laastus kaheks rahvus­põhiselt.

“Vene rahvusest inimesed on ootuste poolest tagasihoidlikumad ja toetuvad rohkem arsti kompetentsusele. Seevastu eestlaste ootused on üsna suured ning nad soovivad, et apteeker toetaks ja nõustaks patsienti, näiteks siis, kui ravimit kasutatakse esmakordselt,” kirjeldas Sepp. “Samuti anti tagasisidet, et piisavalt ei nõustata ravimite kõrval- ja koostoimete suhtes. Samas on ka inimeste ootused selle suhtes väiksemad. Enamik ootas apteekrilt suuremat osavõtlikkust, seda, et apteeker oleks vestluse algataja ning selgituste jagaja.”

Tavaliselt küsivad apteekrid patsiendilt, kas ta teab, kuidas ravimit kasutada. Kui vastus on “jah”, siis võiks Sepa sõnul sellele ikkagi järgneda täpsustav vestlus.

Kuna tervishoiuteenuste kättesaadavus on paiguti keeruline, siis tulevad inimesed apteeki, et köha-nohu ja muude kergemate haigussümptomite puhul nõu saada. Järjest enam oodatakse, et apteeker selles abistaks.

Sepa sõnul oli uuringus üllatav, et mõned eakamad patsiendid ütlevad end olevat väga teadlikud ja ei vaja mingit tuge ega nõu isegi siis, kui kasutavad ravimit esimest korda. Nende osakaal on siiski väike.

“Üldiselt peavad patsiendid apteekrit üsna pädevaks,” kinnitas Sepp. “Võrreldes ühe varasema uuringuga, mis viidi läbi 2012. aastal, oli usaldus apteekrite suunal kasvanud 56 protsendilt 72,5 protsendini.”

Sepa sõnul saab kõiki neid tulemusi ka praktikas kasutada. “Kõik need uuringud, mida tehakse nii patsiendi kui ka tervishoiutöötajate tasandil, leiavad kasutust ka riigiga dialoogi pidamisel,” lausus Sepp. “Tartu ülikooli farmaatsia instituut on selle poolest üsna aktiivne, et proviisori roll ühiskonnas kasvaks ja väärtus tervishoiusüsteemis suureneks.”

Tema enda jaoks on üks väljund doktoritöö, mille laiem teema on see, kuidas apteegiteenust tõhusamalt esmatasandiga integreerida ja milliseid pädevusi on apteegiteenuse osutamisel rohkem vaja.

Milliseid teenuseid oleks juurde vaja?

Sepp selgitas, et ravimite kasutamine kasvab aasta-aastalt. Põhjused on erinevad. Näiteks demograafilised, kuna eakama elanikkonna osakaal suureneb. Samuti mõjutab elustiil, põetakse üha rohkem erinevaid kroonilisi haigusi. Rolli mängib teaduse ja tehnoloogia areng, haiguste varasem ja seega tõhusam diagnoosimine. Ravimite maailm on tavalisele inimesele keeruline, aga keeruline on see ka praktikule endale. Eriti juhtudel, kui kasutatakse näiteks 4–5 või enam ravimit korraga. Eesti tervishoius pole senini teenust, mis toetaks inimest sel teekonnal.
2011. aastal viis proviisor Diana Raudsepp läbi uuringu, millest selgus, et ravimi võimaliku kõrval- või koostoimega seotud EMO-sse pöördujaid oli 9 protsenti. Kõige sagedamini pöörduti haiglasse kardiovaskulaarsüsteemi ravimite kõrvaltoimete tõttu (36%).

“Neid saab ära hoida, kui inimesed on oma ravimitest teadlikumad ning mõistavad, mida, milleks ja kuidas võetakse. Samuti siis, kui ravimispetsialist selgitab ravimi toimimist ja õiget manustamist ehk hoiab heas mõttes patsiendil silma peal,” ütles Sepp. “Kõige parem ja laiapõhjalisem ravimialane pädevus on ikka proviisoril.”

Katseprojekt tõi välja kõrvalekalded ravimikasutuses

2017. aastal alustas tegevust ravimi­kasutuse hindamise töörühm, kuhu lisaks proviisoritele kuulusid ka perearstide, ravimiameti ja Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi esindajad. 2018. ja 2019. aastal käivitus ravimikasutuse hindamise katseprojekt, mis näitas, et proviisorid saavad teenuse osutamisega hakkama nii, nagu juba praegu on tavapraktika mujal riikides, ning nad saavad olemasolevaid oskusi maksimaalselt rakendada.

“Samuti tulid teenuse osutamise käigus välja mitmed kõrvalekalded ravimikasutuses ja ebaratsionaalsed ravimi­kombinatsioonid,” ütles Sepp. “Kui ravimeid valesti võetakse, siis võivad taga­järjed olla tõsised ja tervishoiu mõistes kulukad.”

Proviisor Anita Tuula näitas oma uurimistöös, mis käsitles just ravimikasutuse hindamise katseprojekti, et proviisorid tuvastasid 20 patsiendil kokku 57 ravimitega seotud probleemi ehk keskmiselt ühe patsiendi kohta 2,85.

“Sagedasti esinenud probleem oli ravi­skeemi muutmine,” rääkis Sepp. “Kõige ekstreemsem näide on üks patsient, kes tugeva kõhuvalu leevendamiseks otsustas võtta korraga suures annuses karbamasepiini, ibuprofeeni ja loperamiidi. Üks patsient kasutas varasemast kasutamisest alles jäänud või kelleltki teiselt saadud amlodipiini, lootes sellest saada kiiret leevendust, kui vererõhk on kõrgele tõusnud.”

Ravimikasutuse hindamise katseprojekt on hea näide koostööst perearstidega. Perearst suunas hulgiravimikasutusega (viie või enama ravimi puhul) patsiendi apteeki proviisori vastuvõtule, kes hindas igapäevaselt kasutatavate ravimite tarvitamist ja sellega seoses esile kerkinud murekohti.

“Arvan, et üksteisele lähenemine suureneb tulevikus veelgi – perearst ei saa ilma meieta ja vastupidi,” ütles Sepp. “Lõpuks on kõige olulisem, et patsiendi ravi ja tulemused paraneksid ja seda saab ainult läbi interdistsiplinaarse lähenemise, kui patsiendi ümber on koostööd tegev ravimeeskond.”