Depressioonil on mitu nägu

Üheks juhtivaks töövõime kaotuse põhjuseks maa­ilmas on depressioon, mis lisaks ühiskondlikule ja majanduslikule kahjule on ka tõsine isiklik tragöödia. Depressioon on midagi enamat kui halb tuju või kurbus. See on enim levinud psüühikahäire, mille esinemis­sagedus elu jooksul on erinevate uuringute põhjal 15–30%.

Depressioon põhjustab märkimisväärset tervisekaotust kogu maailmas ja on üks enim aladiagnoositud haigusi. Halvenenud meeleolu püsib ega sõltu muutuvatest olukordadest.

Depressioon võib avalduda psühholoogiliste või kehaliste nähtudena

Kurbust erinevates variatsioonides tunneme elus korduvalt – on väiksemaid või suuremaid kaotusi, lahtilaskmist, vana ärasaatmist –, see on normaalne tundeseisund, millest toibumine annab aluse uuele ja võimaldab olukorda ümber mõtestada ning elust endiselt rahuldust saada. Depressiooni korral kaotab inimene jalgealuse ja satub ummikusse. Depres­siivne inimene tunneb kaotuse taga­-
järjena väljakannatamatut ja kõikehõlmavat valu ning ängi. Ta on abitu, sest kogetav valu on kujutu, sel pole vormi.

Depressioonil on mitu nägu, see võib avalduda psühholoogiliste või kehaliste nähtudena. Depressioon võib avalduda kergest meeleolu alanemisest kuni raske, psühhootiliste sümptomitega haiguseni. Kõige raskematel juhtudel võib see viia enesetapumõtete ja enesevigastamiseni, kui pikale veninud ja piinarikkad sümptomid põhjustavad kurnatust ja abitust ja kus surm ei ole enam kaotus, vaid pääsemine.

Peamised sümptomid depressiooni puhul on on alanenud meeleolu, võimetus kogeda naudingut, ükskõiksus, huvi ja elurõõmu kadumine ning väsimus ja energia vähenemine. Tihti kaasnevad ka ärevuse sümptomid, mis halvendavad enesetunnet veelgi. Ärevus ja depressioon on omavahel seotud – ärevusega kaasnevad depressiivsed sümptomid ja vastupidi.

Lisanduvateks sümptomiteks on tähelepanu- ja keskendumisvõime vähenemine, muutused unevajaduses ja isus, seksuaalsuses, alanenud enesehinnang ja eneseusaldus, süü- ja väärtusetusetunne, lootusetus. Tavaliselt eeldab diagnoos, et sümptomid on esinenud vähemalt kahe nädala kestel, vahel piisab ka lühemast ajast, kui sümptomid on tugevad või algavad väga ootamatult.

Depressiooni võivad alal hoida ja selle vallandumist soodustada nii isiku­omadustega kui ka keskkonnaga seotud tegurid. Haigestumist võib mõjutada mis tahes stressirohke periood, näiteks raske krooniline haigus, lein, lähi­suhte lagunemine, tõsised vastuolud suhetes pereliikmetega, töötuks jäämine, vaesus, üksildus, diskrimineerimine, hormo­naalsed muutused, muutused aju keemilises tasakaalus, teatud ravimite kõrvaltoimed, alkoholi või uimastite tarvitamine. Depressioon võib tabada igaüht, kuid mitmesugused sotsiaalsed ja bioloogilised tegurid võivad selle haiguse tekkeriski suurendada.

Suur roll ravi edukuses on usalduslikul ravisuhtel ja meeskonnal

Spetsialistiga tasub konsulteerida, kui haigusnähud segavad ja häirivad olulisi elulisi funktsioone. Kuulda tasub võtta lähedaste ettepanekuid ja nõu, sest inimene ise ei pruugi märgata esimesi sümtomeid, vahel on patsient abisaamise vastu, kuna alahindab haigusnähtude raskust. Kindlasti tuleb viivitamatult abi küsida, kui esineb enesetapumõtteid või -plaane.

Haigestumise korral on inimese esimene kontakt esmatasandi tervisekeskus või perearstipraksis, kus perearst koos pereõe ja toetava meeskonnaga hindab terviseriske, probleemi raskusastet ja annab nõu esmase ravi suhtes. Siinkohal on määrava tähtsusega kogu protsessi läbi­mõeldus ja raviplaani koostamine. Ei ole harv, kui patsient eksleb erinevate spetsialistide vahel, saab küll abi, aga protsess tervikuna on auklik ja puudub järjepidevus ning patsiendil ka arusaam, kuhu järgmisena pöörduda ja millal.

Osal juhtudel võib kogu raviprotsess jäädagi esmatasandi vaatevälja. Kui aga peaks vajalik olema erialaspetsialistide konsultatsioon või raviprotsessis osalemine, siis on selle toimimiseks vajalik, et kõik tasandid töötaksid meeskonnana järjepideva integreeritud teenuse osutamisel.

Suur roll ravi edukuses on usalduslikul ravisuhtel ja meeskonnal, kuhu eriarstiabi tasandil kuuluvad enamasti psühhiaater, kliiniline psühholoog, vaimse tervise õde ning vastavalt vajadusele ka sotsiaaltöötaja, tegevusterapeut, kindlasti ka perekond.

Kõikide depressiooni raskusastmete puhul kasutatakse raviks antidepressante, mille mõju tuleb esile keskmiselt 2–4 nädalat pärast ravikuuri algust. Minimaalse ravikuuri pikkus on kuus kuud. Pärast korduvat depressiooniepisoodi on ravikuuri kestus pikem. Vahel võib sobiva ravimi valimine aega võtta – statistika näitab, et umbes pooltel juhtudel sobib kohe esmane valik. Ravimit vahetatakse juhul, kui toime on vähene või tekivad ebameeldivad kõrvaltoimed.

Lisaks ravimitele, eeskätt kerge ja mõõduka depressiooni puhul, kuulub ravi­plaani ka psühhoteraapia.

Psühhoteraapia liike on erinevaid, meil ja ka mujal maailmas enim kasutatavad on kognitiiv-käitumisteraapia, psühhodünaamiline teraapia ja pere­teraapia.

Meetodi valik sõltub depressiooni sisust, seda alalhoidvatest faktoritest, aga ka inimese soovist ja võimekusest ennast analüüsida ja probleemidega tegeleda. Näiteks laste puhul ei ole võimalik valida psühhodünaamilist teraapiat, kus tegeletakse eeskätt sisemises psüühilises maailmas peituvate alateadlike mustritega.

Iga juhtum on erinev ja igaühe ravi­teekond on erinev. Mõnel juhul alustatakse medikamentoosse raviga ja seisundi paranedes lisatakse psühhoteraapia. Mõnikord võib abi olla vaid teraapiast, teinekord jälle piisab ravist, kuid kõige efektiivsemaks peetakse täna­päeval integreeritud lähenemist ehk psühhofarmakonide kombineerimist psühhoteraapiaga. Spetsiifilise ravimeetodi valik tehakse põhjaliku hindamise ja anamneesi alusel.

Psühhoteraapia soovitatakse ravi­plaani lisada juhtudel, kui depressiooni tekkes ning püsima jäämises omavad olulist osa psühholoogilised ja psühho­sotsiaalsed põhjused, ja nii see ka enamasti on.

Lisaks tablettravile ja psühho­teraapiale on valikus veel elekter­impulssravi, mida kasutatakse ravim­­resistentse raske depressiooni ja psühhootilise depressiooni ravis, uuematest meetoditest transkraniaaline magnetstimulatsioon ja neuromodulatiivsed ravimeetodid. Suured lootused on intravenoosselt manustataval ketamiinravil, mille toime on kiire ja mis toimib ka tavapärasele ravile raskesti alluvatel juhtudel.

Depressioonist tervenemine

Kui tegemist on lühiajalise, erakorralise elusündmuse tagajärjel kujunenud depressiivse reaktsiooniga ja inimese üldine toimetulek enne seda on olnud hea, siis on tõenäosus terveneda suur. Kui aga patsiendi anamneesist tuleb esile mitmeid kaalukaid ja püsivaid stressifaktoreid – perekonnas on inimesi, kel esineb psühhiaatriline häire, ebaturvaline lapsepõlv, ainete kasutamine, krooniline valusündroom, raske kehaline haigus –, siis on tõenäosus pikaajaliseks ning korduvaks depressiooniks suurem.

Kriisisituatsioonis on olulised inimese enda, aga ka teda ümbritsevate inimeste hoiakud ja tegevus. Depressioon on tihti inimesele, kes pole sellega kokku puutunud, mõistetamatu haigus. Harvad ei ole olukorrad, kui depressioonis inimene jäetakse üksi, sest temaga ei osata muutunud olukorras käituda või kardetakse ütelda või teha midagi sobimatut.

Tegelikult ei ole vastus keeruline – tuleb olla olemas. Võtmesõnad on siirus ja ausus. Võib küsida, mida inimene vajab, kuidas tal oleks mugav. Esmane ülesanne on tagada turvalisus ja usalduslik suhe. Kui rääkida on raske, võib lihtsalt tema kõrval olla. Depressioonis inimest ei lohuta haletsemine või teeseldud optimism. Oluline on ausus ja tunnete ehedus. Kui on kurb ja valus, siis tuleb ka neid tundeid aktsepteerida, tuleb kuulata, tunda huvi.

Kui jätta kõrvale depressiooni raske staadium, mil esmane on raviküsimus ja turvalisuse tagamine ja seda tihti statsionaarsel ravil, siis depressiooni ennetamine ja jätkuravi kulgeb üsna sarnastel põhimõtetel. Oluline on mõelda esmapilgul üsna iseenesestmõistetavaks peetavate asjade üle, nagu kehaline aktiivsus, uni ja toitumine, mis on kõige alus. Elu n-ö sambad tuleb paika panna ja koos arutada selle üle, millised proportsioonid on elus tööl, suhetel, eneseväljendusel, sotsiaalsel hõivatusel, sõprusel, partnersuhetel ning naudingut ja rõõmu pakkuvatel tegevustel.
Tegeleda tuleb ka tihti depressiooniga kaasuva ärevusega, otsida seda alalhoidvaid põhjuseid ja leida lahendusi selle leevendamiseks.

Oluline on liikumisaktiivsuse suurendamine, olgu selleks siis mis tahes sport, lemmikloomaga tegelemine või looduses viibimine. Aidata võivad hingamis- ja lõõgastusharjutused, mis ärevates olukordades aitava pingetunnet vähendada. See kõik võib tunduda lihtne, kuid tihti vajab ka nende teemadega tegelemine vaimse tervise spetsialisti tuge, et kõik see enda jaoks läbi mõtelda, tegevustes toetust saada, otsuseid teha ning need oma elu osaks võtta.