Apteegisektori visioonidokument aastani 2030

Vastavalt visioonidokumendile soovib apteegisektor tagada patsiendikeskse ja tõenduspõhise ravimiabi ning tervisenõustamise osutamise, mis toetaks senisest efektiivsemalt meie elanikkonna tervist ja tervishoiuteadlikkust. Seejuures soovivad apteegid ja apteekrid koostöös riigiga panustada tervishoiusüsteemi, olles selle võrdväärne osa.

Eelkirjeldatud visiooni ajendas dokumendi kujule koondama valdkonna­sisene mõistmine, et apteekreid ja nende tervis­hoiualaseid eriteadmisi ei rakendata meie praeguses tervishoiusüsteemis piisavalt. Põhjuseks oli ka vajadus tagada apteekri­kutse areng alus- ja täiendhariduse mõistes ning innovatsiooni rakendamine igapäevatöös. Ühtse ja kompaktse dokumendi kujule viidult on see ennekõike sektori­sisene kokkulepe eesmärkides, mille poole üheskoos püüeldakse. Teisalt võimaldab see anda ka riigile ja tervishoiusüsteemi koostööpartneritele selge signaali, milliseid muutusi soovime järgmise kümne aasta jooksul ellu viia, et siis nendel teemadel algatada juba sisulisi arutelusid.

Visioonidokumendi sisu

Apteegisektori visioonidokumendi väljatöötamisega alustasime juba 2019. aasta suvel, kui kogunesid Eesti farmaatsiasektori organisatsioonid ja valdkonna õpet korraldavate kõrgkoolide esindajad.

Üheskoos arutleti selliste teemade üle nagu valdkonna tulevik, õppe kestlikkus, rahastamine ja eriala populariseerimine. Sellest arutelust kasvas välja kaks töörühma, millest ühe eesmärgiks sai koostada tuleviku apteegi visiooni­dokument ning analüüsida erialatöötajate vastutusvaldkondi, et need tervishoiusüsteemi ja elanikkonna vajadustega vastavusse viia.

Teise töögrupi eesmärgiks sai tõhustada kahe farmaatsiaalast kõrgharidust andva kõrgkooli omavahelist koostööd. Ajurünnakute ja arutelude tulemusel kaardistati kõige suuremad kitsaskohad ning olulisimad arengusuunad, millest koorusid välja apteegisektori visioonidokumendi kolm olulisimat eesmärki või siis valdkonda.

Esimene neist puudutab ühtse farmaatsiahariduse süsteemi loomist põhi- ja täiendõppes. Ühelt poolt tunnetati vajadust ühtlustada Tartu Ülikooli proviisoriõppe ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmaatsiaõppe õppekavasid, et tagada farmaatsiaõppe tudengitele täiendõppe kaudu senisest läbipaistvam võimalus proviisorikutse omandamiseks. Teisalt nähti vajadust valdkonnasisest spetsialiseerumist võimaldavate õppekavade järele, nagu näiteks kliiniline ja tööstusfarmaatsia. Lisaks peeti oluliseks arendada välja põhi- ja täiendõpet sisuliselt siduv süsteem koos apteekrite erialaste oskuste ja teadmiste hindamist võimaldava mudeliga.

Mahult suurim valdkond visiooni­dokumendis puudutab apteegisektori töö korrastamist, arendamist ja innovatsiooni. Üks olulisemaid probleeme selles valdkonnas on apteekri roll Eesti tervishoiusüsteemis. Praegu ei ole apteekides pakutav ravimiabi ja tervisenõustamine ülejäänud tervishoiusüsteemiga piisaval tasemel integreeritud, et saaks pakkuda patsientidele võimalikult tõhusat tuge erinevatel ravi etappidel. Selle põhjuseks on nii apteekri rolli praegune määratlus kui ka vähene infotehnoloogiline sidusus.

Olulised märksõnad apteegiteenuse arendamiseks üldapteekides ja muutuse toomiseks praegusesse olukorda on apteegiteenuse mõiste uuesti määratlemine ning tihedam integreerimine riigi pakutavasse tervishoiuteenusesse. Samuti on vajalik apteegiteenuse kvaliteedi ühtlustamine ja juba kasutuses oleva “Apteegiteenuse kvaliteedijuhise” põhimõtete tõhusam rakendamine.
Apteegiteenuse määratluse ajakohastamisest tervishoiusüsteemi osana tuleb teavitada ka elanikkonda, et inimesed oskaksid oma terviseprobleemide hindamiseks ja lahenduste leidmiseks apteekrite poole pöörduda. Apteekides on vaja eraldi fookusesse võtta praktikad ja protsessid, mis aitavad suurendada ravimite ja muude ravi toetavate apteegikaupade efektiivsust, ohutust ja ravijärgimust.

Eraldi äramärkimist ja tähelepanu pälvib vajadus arendada ravimite valmistamist apteegis vastavalt tänapäeva vajadustele ja tagada selle teenuse jätkusuutlikus läbi riigipoolse tugisüsteemi. Oluline on sidusam koostöö ravimiameti, ravimihulgimüüjate ja -tootjate ning arstidega, tagamaks ravimite kättesaadavust ja patsiendi ravi järjepidevust, vältides seejuures võltsravimite kasutamise levimist. Seni tugevalt alakasutatud võimalus on apteekrite ravimialase pädevuse rakendamine teiste tervishoiutöötajate poolt.

Eraldi teemana apteegiteenuse arendamisel üldapteekide kontekstis käsitletakse visioonidokumendis rahva tervise edendamist, haiguste ennetamist ja ravimite keskkonnaohtlikkusealase teadlikkuse suurendamist. Kahtlemata on apteekritel olemas vastavasisuliseks nõustamiseks erialased teadmised. See, milliseid rahvatervist toetavaid teenuseid konkreetselt üldapteekides võiks pakkuda, eeldab veel täiendavat patsientide vajaduste ja apteekide võimaluste analüüsi. Eesmärk on võtta eeskujuks Euroopa ja muu maailma praktika, kus apteegid ühendavad jõud riigi ja muude huvitatud osalistega, et teha koostööd tervise edendamisel ning haiguste ennetamisel, näiteks vaktsineerimisel, diabeediriski hindamisel või tubakast loobumisel.

Eesti kui digiriigi kontekstis on eraldi teemana välja toodud vajadus teha kindlaks, milliseid andmeid lisaks praegustele võiks apteekritel sisukamaks patsiendi nõustamiseks vaja minna ja milliseid tehnilisi lahendusi selleks on vaja välja arendada – loomulikult arvesse võttes aina karmistuvat andmekaitsereeglistikku. Jätkusuutlikkuse tagamiseks selles vallas peaks apteegid olema kaasatud patsiendi terviseandmeid sisaldava Tervise Infosüsteemi arendusvajaduste kaardistamisse.

Omaette fookuses on haiglaapteegi­teenuse kättesaadavus. Praegu ei ole Eestis piisavalt nüüdisaegse haigla ravi­meeskonda kuuluvaid haiglaapteekreid, kaasa arvatud kliinilisi proviisoreid, et suuta pakkuda patsiendikeskset teenust. Eesmärgiks on seatud haiglaapteegi­teenuse kättesaadavaks tegemine kõigis statsionaarsetes raviasutustes ja kliiniliste proviisorite arvamine kõigi suuremate haiglate ravimeeskonda.

Kolmanda suure üksusena käsitletakse apteegiteenuse visioonidokumendis apteegisektori senisest tõhusamat kaasatust ja panustamist tervishoiusüsteemi võrdse osalisena. Apteekrid on praegu vaieldamatult Eesti inimestele kõige hõlpsamini ligipääsetavad tervishoiuharidusega spetsialistid ja apteegis pakutavate tervishoiuteenuste valik on apteekrite enda initsiatiivil aina laienenud. Siiski on see ressurss veel alakasutatud, kuna kõike seda ei ole tehtud koostöös riigiga ja koordineerituna ülejäänud tervishoiu­süsteemiga.

Visioonidokumendi üks suur eesmärk on apteegiteenuse tunnustamine riiklikul tasemel võrdsena teiste tervishoiuteenustega. Apteekrid peaksid olema võrdsel tasemel partnerid teiste tervishoiutöötajatega ja patsiendikeskset terviklikku käsitlust võimaldava tervishoiuteenuse pakkumiseks ellu kutsutud täiendavad apteegiteenused peaksid olema riiklikult rahastatud.

Kes osalesid dokumendi koostamisel?

Apteegisektori visioonidokumendi koostamisel osalesid Eesti Akadee­mi­line Farmaatsia Selts, Eesti Apteek­rite Liit, Eesti Farmaatsia Selts, Eesti Haigla­apteekrite Selts, Eesti Proviisorapteekrite Liit, Eesti Proviisorite Koda, Tallinna Tervis­hoiu Kõrgkool, Tartu Ülikooli farmaatsia instituut ja Tartu Ülikooli Rohu­teaduse Selts ehk kõik farmaatsiasektori erialaorganisatsioonid ja valdkonna õpet korraldavad kõrgkoolid. Osalejate valikul arvestati, et eesmärgid oleksid seatud konsensuslikult valdkonnaüleselt ja saaksime visiooni elluviimiseks riigi ning tervis­hoiusüsteemi koostööpartnerite poole pöörduda ühtse sõnumiga.

Nimeliselt tooksin visioonidokumendi koostamisel välja doktorandi Kristiina Sepa, professor Ain Raali ja dotsendi Daisy Volmeri, kes tegid n-ö mustast materjalist dokumendi lõpliku versiooni kokku panemisel ära suure töö.

Kuidas edasi?

Järgmine samm on visioonidokumendi ametlik avaldamine ja laialisaatmine valdkonnaga seotud ametkondadele, asutustele ja organisatsioonidele. Kindlasti on soov esitleda kokku pandud visiooni olulisematele osalistele, koguda tagasisidet ja siirduda juba püstitatud eesmärkide täitmiseks arengukava koostama.

Kahtlemata on praegustes oludes eelkirjeldatud sammudega edasiliikumine nii mõneski mõttes komplitseeritud, aga teisalt mõistame nüüd tõenäoliselt paremini kui kunagi varem, kuivõrd piiratud on meie tervishoiuressurss ja kui tähtsaks võib osutuda selle võimalikult laiapõhjaline rakendamine.